Margus Tsahkna, välisminister 

• Tänavu, mil Eesti juhib Põhja- ja Baltimaade koostööd, on õige aeg mõelda, millises piirkonnas tahame elada näiteks aastal 2042, mil NB8 koostöö algusest möödub 50 aastat. 
• Nii omavaheliste äri-, julgeoleku- kui kultuurisidemete tugevdamiseks on hädavajalik regiooni parem ühendamine, millele peaksime lähenema ambitsioonikalt – nii nagu oleme Eestis viimase 20 aastaga rajanud esmakordsed energiaühendused naabritega või arendanud Rail Balticut. 
• Esimeseks sammuks Põhjala-Balti uuendatud taristukoostöös võiks olla Tallinna-Helsingi tunneliga edasiliikumine, mis annab jõudu juurde ka piirkonna teistele projektidele. 

Ühendused liitlaste vahel on tähtsad. Riikide konkurentsivõime on üha globaalsema iseloomuga. Konkurentsivõimelisem, jõukam ja turvalisem Euroopa vastab meie poliitilistele ambitsioonidele ning uuele geopoliitilisele reaalsusele. Eesti majandusele uue energia andmiseks vajame innovatiivseid lahendusi ja paremaid ühendusi, mis ühtlasi toetavad ka meie julgeolekut – et Eesti inimestel läheks hästi, meie majandus kasvaks ja Eesti ei oleks enam kunagi üksi. Aastal, mil Eesti on Põhjala-Balti koostöö (NB8) eesistuja, on paslik mõelda suuremalt Läänemere piirkonna ühendamise järgmisest etapist. 

Praegu oleme Eestis oma peamise jõupingutuse suunanud muu Euroopaga ühilduva kiirraudteeühenduse rajamisele. Rail Balticu ehitus Eestis on ajakavas ning me pingutame selle nimel, et 2030. aastal jõuaksime rongiga vähem kui tunniga Pärnusse ja sealt sujuvalt edasi naabrite kaudu Euroopasse. Ent vaadakem ka teises suunas – teravat julgeolekuolukorda ning ekspordikanalite muutumust arvestades on käes õige hetk tõsisemalt mõelda, kuidas luua niisama sujuv põhjapoolne ühendus, et ühel päeval võiksime jõuda Helsinkisse sama kiirelt kui Lätini. 

Püsiühenduse loomist Tallinna ja Helsinki vahel on kaalutud juba aastakümneid: Soome eksperdid tegid esimesed geoloogilised uuringud tunneli teostatavuse kohta juba 1993. aastal. 2014. aastal valmis põhjalik rakendatavusanalüüs, mille tellisid Harju maavalitsus koostöös Helsinki ja Tallinna linnaga. 2018. aastal valmis Soome ja Eesti transpordiministeeriumite koostöös raport, mis tõi esile püsiühenduse positiivset mõju erinevates valdkondades ning andis konkreetsed soovitused edasiseks. Otsustajatel on olnud ka piisavalt ettenägelikkust, et planeerida Muuga sadama kanti koht, kus Rail Balticu trassiga saaks ühineda Helsinki suunalt saabuv veerem. Sarnaselt on Soomes arvestatud suure raudteesõlmega Vantaa lennujaama piirkonnas. Raudteetunnel oleks 

järgmise põlvkonna lahendus kauba- ja reisijateveoks, millel liiguvad reisirongid, autoreisirongid, veoautorongid ja kaubarongid. 

Hea on pidada silmas ka laiemat konteksti: 2020. aastal alustati Saksamaad ja Taanit ühendava Fehmarnbelti tunneli rajamist, mis peaks valmima 2032. aastaks. Koos Eesti ja Soome vahelise tunneliga moodustaks see osa Põhja-Euroopa transiidiväilast, mis ühendaks Põhjamaid Kesk- ja Lääne-Euroopaga. Samalaadsed merealused raudteetunnelid on veel Jaapanis asuv Seikani tunnel ning Ühendkuningriiki ja Prantsusmaad ühendav Eurotunnel. 

Ettevõtete konkurentsivõime, Eesti inimeste elujärg ja valikuvabadus sõltub riigi rajatud taristu otstarbekusest. Põhjala-Balti riigid moodustavad koos majanduspiirkonna, mis on suuruselt maailma kümnes majandus ning mille tugevuseks on kõrge haridustase, innovatsioon ja uued tehnoloogiad. Peame arvestama, et meie peamised eksporditurud on Soome, Rootsi ja Saksamaa. 

Kuigi 2018. aastal jäi Eesti ja Soome vahelise püsiühenduse rajamise protsess ootele, on toona tehtud eeltöö – nii geoloogilised kui ka tasuvusuuringud – asjakohane ka tänases kontekstis ning ettepanekud väärivad järgimist. Niipidi võttes ei oleks Tallinna-Helsingi ühendus lihtsalt tunnel – see on strateegiline koridor, mis ühelt poolt annab meile reaalse ühenduse Põhjamere ja Arktika aladega, kuid teiselt poolt liidab Eesti ja Soome Euroopaga laiemalt, lõimides meid terviklikku üle-euroopalisse transpordivõrgustikku. 

Sellest, kui tõhusalt Läänemere-äärsed ja Põhjala riigid on üksteise ning ülejäänud Euroopaga ühendatud, sõltub meie piirkondlik konkurentsieelis, aga ka julgeolek. Venemaa täiemahuline sõda Ukraina vastu on raputanud geopoliitilist tasakaalu ning sunnib meid Helsingi–Tallinna tunneli ideesse senisest hoopis tõsisemalt suhtuma. Vajame ühendust kahe seni lahus oleva lüli vahel, mis viiks samasse vereringesse Rail Balticu ja Põhjala riigid ning looks transpordi- ja energiakoridori Poola kaudu ka Ukrainasse ja kaugemalegi, ühendades Euroopa ja Aasia. 

Selle tulevikku vaatava algatuse elluviimiseks on vaja koostööd nii kohalike omavalitsuste ja riigi tasandil kui ka laiemalt, Balti- ja Põhjamaade vahel, kaasates ka Euroopa ühendatust toetavaid mehhanisme Euroopa Liidus. Minu hinnangul peaks sellist mastaapset algatust vedama eelkõige riik sünergias erasektoriga, kuid nii, et riigi käes on juhtroll – tunneli strateegilist tähendust arvestades poleks see teistmoodi võimalik. Täpselt samamoodi nagu Rail Balticu puhulgi oleks taoline suurprojekt nii Eesti kui ka Soome majandusele oluline – ja väga oodatud – tõukejõud juba projekteerimis- ja ehitusfaasis. 

Viimaste aastate sündmused on hästi näidanud, et niisuguses geograafilises asukohas, kus Eesti asub, on ühendused muu maailmaga – nii füüsilised kui digitaalsed – meie majanduse arter, aga ka julgeoleku alustala. Neid ühendusi tuleb kaitsta, tugevdada ja ka juurde ehitada – nii vee all kui maa peal. Kui tahame, et uuele põlvkonnale jääks Eesti, 

mis pakub valikuvabadust liikumisel ja samas on kindlamalt Euroopasse ankurdatud, on uute ühenduste loomine strateegiline vajadus. Majanduse ja julgeoleku tugevdamiseks peab riik selleks looma tingimused, eelkõige taristu. Arvestades tõsiasja, et ei ole teada keskkonnakaitselisi, geoloogilisi ega muid kaalukaid põhjuseid, mis välistaksid Eesti ja Soome vahelise püsiühenduse kavandamiseks koostatava riigi eriplaneeringu elluviimise, tuleks sellega algust teha.