Stig Rästa: küsimus pole see, kas ohvril olid verised jäljed, vaid see, kas vahekorraks oli vaba tahe

Nõusolekuseaduse vastuvõtmine Riigikogus oli põhimõtteline võit inimväärikuse eest, mitte lihtsalt mõni peenhäälestus või iibepoliitiline takistus. Senine seadus, mis tõmbas vägistamise piiri vaid füüsilise vägivalla või ähvarduse juurde, oli ohvrite suhtes lugupidamatu ja lootusetult eluvõõras. Me kõik teame, et šokis ja hirmutavas olukorras sageli inimene lihtsalt tardub. Ta ei suuda karjuda ega vastu hakata – nüüd ütleb ka Eesti seadus lõpuks selgelt, et see vaikimine ei tähenda nõusolekut.

Teame kahjuks liiga palju šokeerivaid lugusid, kus ohvrid kirjeldavad just seda sama tardumust. Füüsilist vägivalda ei pruukinud ollagi, aga tahet samuti mitte. Uus, nõusolekupõhine käsitlus lõpetab selle olukorra. Seksuaaltegevus peab põhinema vabatahtlikkusel ning mõlemale osapoolele tegelikul ja arusaadaval tahtel. Seda ei tohi naeruvääristada – see on ohvrite kaitseks ja päriselt õiglase õigusemõistmise jaoks.

“Juriidiline sadism” Eesti kohtusüsteemis

Miks me seda muudatust nii meeleheitlikult vajasime? Seda kirjeldab valusalt näiteks Kadi Viigi kirjeldatud kohtusaaga, mis läbis kõik kolm kohtuastet kahel korral ja mida ta nimetas tabavalt juriidiliseks sadismiks.

Selle protsessi jooksul leidis maakohus, et padja näkku surumine ja juustest tõmbamine on seksuaalvahekorras “okei”. Ringkonnakohus kiitis selle heaks, pidades juhtunut “normaalseks seksuaalvahekorraks” ja teatades külmalt, et valu ei võrdu tahtevastasusega. Õnneks sekkus Riigikohus ja sõnastas elementaarse tõe: nõusolek peab olemas olema nii ühtesse astumisel kui ka kogu vahekorra ajal.

Kui seadustega igapäevaselt töötavad professionaalid ei suuda või ei taha nõusoleku olemusest aru saada, on meil ühiskonnana tõsine probleem. Uue seadusega ei tohi uurimise keskne küsimus enam olla see, kas ohvri kehal olid verised jäljed, vaid see, kas toimunu oli vabatahtlik. Kohtupraktika peab sellele reaalsusele järele jõudma.

Seadus on olemas, nüüd on vaja muuta mõttemaailma

Me ei saa õpetada noortele, et “ei tähendab ei”, kui süsteem ise käitub vastupidiselt. Nõusolekuta vahekord on vägivald. Punkt.

Seaduse vastuvõtmine oli alles hädavajalik esimene samm, kuid paber üksi ei muuda midagi. Nüüd algab tegelik töö. Me peame sellest rääkima kodudes, sõprusringkondades ja koolides. See seadus peab jõudma paberilt meie kõigi teadvusesse.

Siinkohal kutsun üles kõiki Eesti blogijaid, vlogijaid ja suunamudijaid: võtke sel teemal sõna ja kasutage oma platvorme. Me peame tagama, et see sõnum jõuaks iga nooreni, iga mehe ja naiseni ning – jah – ka iga kohtunikuni. Seadus on vastu võetud, tehkem nüüd üheskoos sellest elav norm turvalisema ja õiglasema Eesti nimel.