Igor Taro: Millised toimikud on kõigi Eesti inimeste kohta?

siseminister

• Poliitikute usaldamatus korrakaitseorganite suhtes on probleem
• Õigusselgus aitab kodanike vabadusi paremini kaitsta
• Võitlus kuritegevusega vajab kaasaegseid tööriistu

„Meie kõigi kohta on toimikud, kui vaja,“ tsiteeris Eesti Ekspressile üht kõrget riigiametnikku mõni poliitik, sealhulgas endine justiitsminister. Too anonüümne riigiametnik räägib õigust. Toimik on tema enda, endise ja praeguse justiitsministri, ka minu, kõigi ministrite, parlamendiliikmete, isegi Vabariigi Presidendi, õiguskantsleri ja üleüldse meist igaühe kohta.

Need on isikut tõendavate dokumentide väljastamise toimikud, digitaalsed või paberil, mida politsei- ja piirivalveamet avab igakord, kui otsustab kellelegi dokumendi andmise üle.

Muidugi ma mõistan, et probleemiks pole need toimikud. Aga teisi selliseid, nii ulatuslikult Eesti elanikkonda puudutavaid, meil ei ole. Ent on kasvav usaldamatus politsei- ja julgeolekuasutuste, prokuratuuri vastu. See on murekoht. Mistõttu on Riigikogust vaatajatel valusalt õigus: kui poliitikud eeldavad, et niikuinii keegi kuulab nende telefoni pealt, siis see on probleem.

Küsimus on vabadustes ja nende kaitsmises või vastupidi, nende rikkumises.

Loen üle-Eesti tuntud ministri sõnu, mille järgi on poliitikute seas väga laiaulatuslik tunnetus, et prokuratuur on poliitilise seltskonna sihikule võtnud ja mõtlen, et pagan küll, see käib ju ka siseministeeriumi pihta. Fantaseerime, et prokuratuur võtab kellegi küsitaval põhjusel sihikule ja viib menetluse kohtusse. See aga tähendaks, et kaasa peavad mängima ka politsei või kaitsepolitsei ning samuti kohus, kes annab lube telefonide või ruumide pealtkuulamiseks.

Raske on uskuda sellist globaalset süvariigi justiitsvandenõud. Veelgi enam, ma tean, et seda ei ole olemas. Ei ole nii, et kui mõni poliitik muutub kellegi jaoks isepäiseks, siis algatatakse tema vastu kriminaalmenetlus. Ei ole nii, et päristööga ülekoormatud ja samas ametnike nappuses politsei- või julgeolekuasutused kuulavad pealt ja jälitavad suvaliselt inimesi, koguvad „komprat“, ootavad „õiget“ aega, et see käiku lasta ja inimene hävitada.

Mis muidugi ei tähenda, nagu ma kiidaks heaks kõik venivad menetlused, mis lõpuks päädivad õigeksmõistvate otsustega, aga inimeste elu, karjäär ja tervis on ruineeritud, paljude pealtvaatajate usk riigi hoitud õigusesse ja õiglusesse kannatada saanud. See on põhjus, miks ma toetan karistusseadustiku ja korruptsioonivastase seaduse muudatusi, et tuua selgus, millal on tõesti korruptsiooni-laadsetes asjades tegemist kuriteoga, millal väärteoga ja millal see tegelikult polegi tegu, mida peaks riigi sunniaparaat uurima.

Soovitan lugeda õiguskantsler Ülle Madise intervjuud ERR-i Anvar Samostile. „Kuritegu ongi väga tõsine tegu, siis tulebki kõige karmimaid meetmeid rakendada ja kurjategijatele jälile saada tänapäeval juba ka moodsate tehnoloogiliste vahenditega. Ei saa ju olla nii, et kurjategijad kasutavad kõige moodsamaid vahendeid ja politseil neid kasutada ei lubata,“ ütles meie üks sõna- ja mõtteselgemaid õigusinimesi Ülle Madise.

Esimese asjana tasuks tema sõnul läbi mõelda, mis kuritegu üldse on ehk siis vabale ühiskonnale kohaselt peaks kuritegu olema tegu, mille kuritegelikkus on hõlpsasti arusaadav.

Mis on lisaks nn kuriteo-selgusele mulle kui kodanikule ja eriti kui siseministrile veel oluline? Õigusselgus politsei- ja julgeolekuasutuste taktika ning nende kasutatud vahendite kohal. Samast mõttesahtlist leiabki põhjuse, miks peatasin möödunud aastal numbrituvastuskaamerate kasutamise Eesti teedel-tänavatel, kui osutus, et see ei ole piisavalt seadustega kaetud. Nüüd on seadus täpsustatud ja politseile vajalikud kaamerad jälle töötavad.

Mina ei ole ei politsei- ja piirivalveametis ega kaitsepolitseis kordagi kohanud pahatahtlikkust või väärastunud kirge lausalise jälitamise ja politseiriigi järele. Küll olen seal kogenud ametnike leidlikkust, ootamatute lahenduste kasutamist, seaduste piires riskimise julgust. Mõnikord võib see tuhin viia politseinikud ka seadustest ettepoole, siis tuleb nad paar sammu tagasi tuua.

Rääkisin sellest hiljuti Riigikogu ees, vastates arupärimisele, mis puudutas olukorda, kus Tartu politseinikud kasutasid avaliku ruumi kaamerat punase fooritule rikkujate fikseerimiseks väärteomenetluse tarbeks. Tunnistasin parlamendiliikmetele, et kuigi kasutatud lahendus oli suunatud õiguspärase eesmärgi saavutamisele, ei olnud valitud meede kooskõlas selle õigusliku regulatsiooni eesmärgiga, millele tugineti. Lõpliku õigusselguse saab siin anda kas kohtupraktika või seadusandja sekkumine.

Pean vajalikuks jääda eriarvamusele nendega, kelle arvates on õiguskaitseorganitel olemuslik instinkt, et mida rohkem tööriistu, seda parem, et oleks võimalus algatada palju kriminaalasju ja kasutada varjatud jälitustegevust ning küll siis õngitsemisega midagi sõelale jääb.

Loomulikult tahavad politseinikud oma tööks võimalikult tõhusaid vahendeid. See ei ole taunimisväärne, sest sama soov on ka arstidel, päästjatel, kaitseväelastel. Kui kuritegevus muutub aina tehnoloogilisemaks ja keerukamaks, küsivad ka õiguskaitseasutused endale uusi tööriistu. Kasvõi näiteks kelmuste tõkestamisel, mis on tõusnud Eesti üheks suureks murekohaks.

Kuid oluline on, millistel tingimused seab nende tööriistade kasutamisele meie seadusruum ehk seadusandja, milline on parlamentaarne ja kohtulik kontroll ning kas inimestel on kindlustunne, et politsei- ja julgeolekuasutused ei lähe oma tööriistade kasutamisel kaugemale, kui Eesti põhiseadusega meie inimestele antud vabadused lubavad.

Mina ei arva, nagu oleks Eesti politsei või prokuratuur motiveeritud algatama menetlusi või kasutama jälitustegevust lihtsalt selleks, et „ehk jääb midagi sõelale“. Taoline kirjeldus kannab endas pahatahtlikkuse motiivi, mis pole faktidega toetatud. Kui me ei räägi muidugi õngitsemisest, kus pedofiile jahtivad kriminaalpolitseinikud loovad sotsiaalmeedias alaealiste libakontosid, millele siis pedofiilid külge kleepuvad.

Tulles aga tagasi usaldamatuse juurde, siis usaldust ei taasta üldsõnaline kinnitus, et „muretsemiseks pole põhjust“. Usaldust taastavad selged reeglid, politseinike tööriistade läbipaistev kasutamine ja teadmine, et igale rikkumisele reageeritakse kiiresti ja üheselt.

Niisiis on mõttetu vaidlus, kas meie õiguskaitse tahab olla tõhusam. Muidugi tahab. Siin pole midagi imestada ega ette heita. Küsimus on ikka selles, kuidas hoolitseda, et politsei tõhusus ja kodanike vabadused püsiksid tasakaalus.