Liisa Pakosta: lõpuks ometi teatakse karistusregistrist

Liisa Pakosta, justiits- ja digiminister (Eesti 200)

Laste kaitsmine kurjategijate eest on kogu ühiskonna väga oluline ülesanne. Pedofiilide eest kaitseks on riik loonud kaks lihtsat lahendust, mille Mallu Mariann Treimann-Legranti on nüüd tänuväärselt suurele osale Eestist meelde tuletatud. Kutsungi kõiki inimesi üles laste parimates huvides alati aktiivselt tegutsema, aga õigusriigis kokku lepitud reeglite järgi, kirjutab Liisa Pakosta.

Eestis on õige ja avalik karistusregister, kust igaüks saab igaühe karistusi vaadata. Selline avalik register on loodud seepärast, et riigi kohus on kaitsta varasemaid ja võimalikke uusi ohvreid kurjategijate eest.

Karistusregister sisaldab andmeid isikutele väärtegude ja kuritegude eest mõistetud karistuste kohta. Igaüks saab nii enda kui ka teiste isikute kohta karistusregistrist (avaliku e-toimiku infosüsteemi kaudu) kontrollida, ega tema uus lepingupartner pole süüdimõistetud kelm või lapsehoidjaks ei ürita ennast nihverdada mõni pervert.

Eestis on olemas Euroopa kõige avalikum lapsepilastajate, vägistajate vms kurjategijate avalik andmekogu. Karistusregistrist info saamiseks on päringutasu barjäär, neli eurot, tuvastatav sisselogimine ja nõue öelda, milleks päring inimese kohta tehakse.

Kui reeglina Euroopas karistusandmed pärast karistatuse kustumist kustutatakse või anonümiseeritakse kohtulahendeis ja muudes otsustes, siis Eestis see nõue ei kehti väga raskete kuritegude kohta, sealhulgas raskete seksuaalkuritegude kohta. Seega on ja jäävad pedofiilide andmed avalikuks.

Kõik lastega töötajad peavad olema läbivalt kontrollitud

Teine oluline kohustus laste kaitsmiseks on see, et kõiki lastega kokku puutuvad töötajad tuleb enne tööle võtmist üle kontrollida sealtsamast karistusregistrist. Lisaks peab tööandja vähemalt kaks korda aastas üle kontrollima, et ega inimest pole vahepeal karistatud.

Kuna need päringud on kõik sellistele asutustele või ettevõtetele tasuta, on hoolsamad pannud peale automaatpäringu mitte kaks korda aastas, vaid kolm korda kuus. Kui keegi jätab selle kohustuse täitmata, on ette nähtud trahv 32 000 eurot.

Loodan väga, et praegu on ühiskonna teadlikkus läinud oluliselt paremaks ja olen selle eest suunamudijale tänulik. On tõesti äärmisel oluline, et ratsutamiskool, joogatrenn või lasteaed oleks turvalised kohad. Meil on kohustus lapsi kaitsta ja kutsungi kõiki inimesi üles laste parimates huvides alati aktiivselt tegutsema, aga õigusriigis kokku lepitud reeglite järgi.

Kas neli eurot on liiga kõrge tasu?

Kui tööandjatele on karistusregister tasuta, siis näiteks lapsehoidja kohta päringu tegemine maksab neli eurot. See tasu on püsinud muutumatuna ja häirimatuna 2012. aastast. Nüüd on puhkenud arutelu selle üle, et kas me saame rääkida avalikust registrist, kui päringu eest tuleb ikkagi maksta siis, kui tegemist pole asutuse või ettevõttega.

Lõiv on Eestis ka mitmel teistel avalikul registril ja sellise lõivu mõte on kõigepealt hoida eemal andmekaevandajad ja -vargad.

Võib ju juhtuda, et praeguse loo lugejal on hinge peal mõni väike trahv ja selle info sattumine masinloetavatesse tehisarumudelitesse ning seeläbi kogu maailmale avalikuks igavesest ajast igavesti. Pole vist kõige ihaldusväärsem perspektiiv?

Või kui see juhtub teie lapsega, kes nooruses mõne suhteliselt ohutu asjaga hakkama sai, aga väärteo – seega isegi mitte kuriteo – info tegelikult aastatega aegub ja kustub? Kindlasti tasub arutada selle üle, kas väiksem lõiv teeks ühiskonda paremaks. Kui nii, siis saab selle vähenduse ette võtta.

Muret on tuntud ka selle pärast, miks tuleb päringut teha isikukoodiga.

Selle põhjus on lihtne, Eestis on samanimelisi inimesi palju ja oleks ebaõiglane, kui ühe karistuse eest saaks avalikult või ka saunalaval kirutud hoopis tema ausameelne nimekaim. Isikukoodid on Eestis laialdaselt avalikud, selle üle on nüüd, pettustelaines, ka palju kurdetud. Eeldus on ikkagi, et näiteks lapsehoidjat palgates on tema isikukood kontrolliks käepärast võtta.

Kas tasuta omaalgatuslik pedofiilide andmebaas aitaks ühiskonda rohkem?

Mitte ainult Eestis, vaid paljudes Euroopa riikides on selliseid katseid olnud küllaga ja need on alati kaasa toonud pöördumatult traagilisi tagajärgi.

Eestis on pedofiilide andmed avalikud, nagu juba nägime, aga kellegi viha või kättemaksu tõttu võib kuskile netiavarustesse saada üles laetud ka süüta inimene. Euroopa inimõiguste kohus on korduvalt otsustanud, et nõnda tekitatud kahju ei ole võimalik enam heaks tagasi pöörata.

Tehtud kuvatõmmised ja jagamised tekitavad süütule inimesele pöördumatut kahju. Ta jääb kannatama kogu elu ja kui see esialgu tundub võõras mure, siis mõelge olukorrale, kui selline ebaõiglus tabaks teie poega või isa või abikaasat. Kordan veel ühe korra, et pedofiilide andmed on karistusregistris kõik avalikud ja need karistused seal ka ei aegu.

Kuna valepostituste tagajärg on sedavõrd karm, siis on üle Euroopa kehtestatud reegel, et karistusandmeid tohib registrisse panna ainult riigi range järelevalve all. Süüdlased olgu avalikud, aga süütuid tuleb kaitsta, ainult nii on ühiskond õiglane.

Süütud peavad saama ennast ka ise kaitsta

Karistusregistris on riik taganud andmete õigsuse. Sellele saab tugineda see, keda alusetult kuskil süüdistatakse. Nii saab igaüks tellida enda kohta registrist tõendi, et tal ei ole karistatust.

Riigikohus on Eestis otsustanud, et ka Facebooki-grupp, kus inimesed andsid võlglastest omaalgatuslikult teada, on seadusevastane. Just peamiselt seetõttu, et isegi, kui sinna mõni tegelik võlgnik üles anti, sattus sekka ka inimesi, kes ei olnud kellelegi midagi võlgu.

Eraviisilise avaliku andmebaasi korral eksisteerivad igal juhul ja alati eksimisriskid, valeinfo levik, identiteedivead, kõrvalkahjud. Ja niisugust süüta inimeste tuleriidale tirimist õigusriigis olla ei tohi, sest kui hakatakse süütuid omaalgatuslikult karistama, saab pihta lõpuks igaüks, ja see ei ole ühiskonnakord, milles oleme kokku leppinud. Ka Salemi linnast tulnud nõidade põletamise hullus jõudis lõpuks kohtunike endini välja.

Kuritegudest rääkida tuleb ja sellest on ühiskonnal kasu

Igaks juhuks rõhutan üle, et ajakirjandusel on loomulikult õigus kuritegusid kajastada ja avalikkusel on õigus kurjategijate kohta teada. Samuti on igal inimesel õigus avalikult rääkida enda kannatustest või rääkida inimestest, kes neile ei meeldi või tunduvad ohtlikud.

Meil on avalik ka kohtupidamine. Kohus ongi see koht, kus kurjategija saab teenitud karistuse. Omakohus ühiskonda aga õiglasemaks ega paremaks ei tee. Ajaloost teame palju näiteid, kuidas elu läheb omakohtuga kõigi jaoks ohtlikumaks. Juba on välja toodud ka niinimetatud Malluka pedofiililehest näiteid, kus süütutele inimestele tehakse omakohtuga liiga. Loeme meediast: “Mallukas tõdes, et juba on esinenud juhtumeid, kus kasutajad on lisanud pahatahtlikult valeandmeid.”

Tähtis on, et pedofiilide kohta esitatud andmed oleksid õigeid. Seetõttu ongi nii Eestis kui ka kogu Euroopas reegel, et karistusandmeid töötleb riik ning teeb seda rangelt seaduse alusel ja tagades, et inimesed kellegi kurjast tahtest või kättemaksujanust ei peaks kannatama rohkem kui seaduses ette nähtud. Nii see peabki õigusriigis olema laste kaitseks, iga ausa inimese kaitseks.