Tarmo Tamm: energeetikas ei ole küsimus, kas investeerida, vaid kuidas

Tarmo Tamm, riigikogu keskkonnakomisjoni liige (Eesti 200)

Talvised elektrihinnad on võimalik kontrolli alla saada ainult juhitavate võimsuste juurdeehitamisega. Kui tarbimine on kokku 10,6 TWh, on selliste võimsuste olemasolul võimalik tagada ka sarnases mahus elektritootmine. Keskmine hind peaks jääma ligikaudu 80 euro tasemele MWh kohta, kirjutab Tarmo Tamm.

Energeetika suur keerukus seisneb selles, et tarbimine ja tootmine peavad omavahel tasakaalus olema. Kui varem kõikus peamiselt tarbimine, siis nüüd kõigub veelgi enam tootmine ning tasakaalu leidmine koos naaberriikidest tulevate kaablitega ongi keeruline. Tarbimine kõigub tipukoormuse 1600 MW ja öise uneaja 500 MW vahel.

Tootmine peab selle kõikumisega kaasas käima ning just sobivat võimsuste kooslust peamegi otsima. Ideaalis ei peaks seda otsima ega protsessi jälgima poliitikud, vaid asjatundlik agentuur, kuhu kuuluvad nii energeetikud kui ka majandusteadmistega inimesed, kes suudavad mõelda riigi pikaajalisest huvist lähtudes.

Näiteks energeetikute vaates seisneb aku ja vesisalvesti erinevus sama võimsuse juures eeskätt energia mahutavuses. Samal ajal on oluline vahe ka investeeringu mõjus. Aku puhul liigub ligikaudu 90 protsenti investeeritud rahast Lõuna-Koreasse või Hiinasse vesisalvesti puhul jääb kuni 90 protsenti investeeringust Eesti majandusse.

Kui akud tuleb 10–15 aasta pärast välja vahetada ning sellega kaasneb keskkonnamõju, siis vesisalvesti võib kesta sadu aastaid ilma oluliste lisainvesteeringuteta. Kas fossiilne maagaas on ikka parem kütus kui kohalik taastuv biokütus, isegi kui hind on sama?

Riigi kui terviku ja keskkonna vaates tuleb kõiki neid aspekte arvesse võtta, kuigi lühiajalises energeetikavaates ei pruugi vahe suur olla. Otsustamisel on oluline arvestada ka julgeolekuga. Värskelt on meeles juhtum, kuidas Porschede uksed Venemaal lukustusid ja autod enam ei käivitunud ja sarnane oht võib olla reaalsus ka salvestusseadmete puhul.

Täiendav probleem on see, et igast nurgast kostab erinevaid seisukohti selle kohta, kuidas asjad peaksid olema. Peaaegu keegi ei ole pakkunud välja terviklikku ja läbimõeldud võimsuste kooslust, mis tagaks Eestile parima energiamiksi. Miks? Seepärast, et selline selge plaan on alati rünnatav. Siiski on see ka hea, sest ainult avatud arutelu kaudu jõuame tõele lähemale ja saame oma otsustes kindlad olla.

Päikeseenergia, maismaatuul, lühiajaline salvestus (akud) ja pikaajaline salvestus (vesisalvesti) suudavad katta meie energiavajaduse ligikaudu 70 protsenti. Ülejäänud 30 protsenti ajast on siiski vaja midagi põletada. Meil on kolm teoreetilist võimalust, praktiliselt kaks.

Põlevkivi põletamiseks uue jaama ehitamine ei ole toimiv plaan mitmel põhjusel, alates CO₂ heitmetest kuni uute maardlate avamise vajaduseni, kus põlevkivi on raskemini kättesaadav ja kehvema kvaliteediga ehk kallim.

Alles jäävad biomass (puiduhakke või graanulitena) ja biogaas ning maagaas, osaliselt ka uttegaas (mis on põlevkiviõli tootmise kaasprodukt). Siin on valikuid vastavalt vajadusele: fossiilne või taastuv, kohalik või imporditud kütus, aga ka jaama käivitamise kiiruse puhul (gaasijaam umbes viie minutiga, graanulid umbes 15 minutiga, puiduhake mitme tunni jooksul).

Sellest arusaamast lähtudes on Eesti 200 pannud kokku Eestile sobivaima energiamiksi eesmärgiga tagada, et iga 15 minuti järel oleks elekter olemas võimalikult madala lõpphinnaga ja maksimaalselt keskkonnasõbralikul viisil.

Eesti 200 lähtub oma otsustes sellest, kuidas liikuda selle plaani suunas võimalikult kiiresti. Põhjus, miks me ei ole toetanud täiendava tuuleenergia võimsuse loomist tarbijate raha eest eraldiseisva eesmärgina, seisneb selles, et ilma piisavate salvestusvõimsusteta ei too tuul turule oluliselt juurde tarbitavat energiat ning tuuleenergia tootmise „augud“ ei ole efektiivselt kaetavad. Ka palju mainitud 2026. aasta jaanuaris oleks selle 2 TWh võimsuse olemasolul olnud võimalik energiat eksportida vaid loetud tundidel ning just siis, kui hind oli kõige madalam.

Jutt sellest, et meid aitasid jaanuaris Leedu tuulikud, ei vasta tõele, kuna Läti poolt importisime 66 364 MWh ja müüsime tagasi 192 653 MWh ehk müüsime lõuna suunal kolm korda rohkem, kui sealt ostsime. Tõsi on seegi, et lõunasuunaline eksport oli Soomest pärit.

Eestile tuli appi hoopiski Soomest saabunud elekter mahuga 565 082 MWh, mis oli suure tõenäosusega toodetud Rootsis. Seetõttu võib üsna kindlalt väita, et tuuleenergia suurem osakaal selle aasta jaanuaris ei oleks meie tarbijatele märkimisväärset leevendust toonud. Sisuliselt kuulus jaanuar nende 30 protsendi hulka ajast, mil Eesti pidi oma energiavajaduse katmiseks midagi põletama või elektrit importima, ning tõenäoliselt jääb see nii ka edaspidi.

Maismaa tuulepargid 1800 MW*	olemas 700 MW	puudu 1100 MW ehk  ca  2 TWh olekski juurde vaja
Päikesepargid 1600 MW	olemas 1276 MW	puudu 324 MW
Biomass koostootmisjaamad 200 MW	olemas
Biomass Auvere 270 MW	olemas
Bio-, utte- ja maagaas 700 MW	olemas 436 MW**	puudu 364 MW tootmisvõimsust, mõistlik osaliselt asendada kohaliku biokütusega, otsust on vaja
Akusalvestid 700 MW 4 tundi	olemas 250 MW aga 2 tundi	puudu 575 MW 4 tundi
Vesisalvesti 500 MW 30 tundi	oleks väga vaja	puudu

* kasutustegur 25–35 protsenti, sellest omakorda 80 protsenti toodetakse poolel ajal, kui generaator töötab ja seegi ei ole samal ajal, kui toimub tarbimine.
** koos uue hankega ja vana Kiisa jaamaga

Kokkuvõttes saab tuule- ja päikeseparke mõistlikult juurde rajada vaid koos täiendava salvestusvõimsusega. Talvised hinnad on võimalik kontrolli alla saada ainult juhitavate võimsuste juurdeehitamisega. Kui tarbimine on kokku 10,6 TWh, on selliste võimsuste olemasolul võimalik tagada ka sarnases mahus elektritootmine. Keskmine hind peaks jääma ligikaudu 80 euro tasemele MWh kohta.

Kui tuumajaam suudab selle hinnaga tootes oma kulud katta, on ta teretulnud. Vastupidisel juhul peab tarbija vahe kinni maksma ning võib õigustatult küsida, miks. Energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt ei ole vaja Eesti 200 veenmiseks erilisi pingutusi teha, vajalik on otsustada ka vesisalvesti rajamise ning täiendavate juhitavate võimsuste väljaehitamise tingimused. Meil ei ole aega teha otsuseid kord viie aasta jooksul ja osade kaupa. Mõistlik energiasüsteem on tervik ja nii peaks nägema välja ka otsus.

Lõpetuseks maismaa tuuleparkide planeeringud. Planeeringute eest peavad kohalikud omavalitsused saama väärilise hüvituse. Kui keegi peab taluma tuulikuid oma elukoha läheduses selleks, et keegi teine saaks soodsamat elektrienergiat, siis on elementaarne, et esimene saab selle eest ka õiglast tasu. Ideaalis piisavat tasu, et tuulikute rajamist nähtaks kogukonnas positiivse arenguna.

1100 MW võimsuse saavutamiseks on vaja ligikaudu 180 tuulikut. Kui need jagada kümneks pargiks, peaks leiduma vähemalt kümme asukohta Eestis, kus inimesed on valmis elektrituulikuid mõistliku tasu eest taluma, vastasel juhul jääb see koormus metsade ja looduse kanda.

Kindlasti võib väita, et meil on naabrid, börs ja kaablid ning olukord on veelgi keerulisem ja ka neis väidetes on oma tõetera. Õpetliku näitena võib tuua selle, kuidas Enefit Green müüs märkimisväärse kahjumiga oma Soomes asuva Tolpanvaara tuulepargi, kuna üksnes tuuleenergiat ei ole võimalik turul stabiilselt müüa. See oli ka üks põhjus, miks Eesti Energia otsustas Enefit Greeni börsilt tagasi osta. Kas soovime riigina sama eksperimenti korrata?

Selleks, et saavutada energeetikas tasakaal, tuleb vajalikud otsused teha tervikuna. Selles eesmärgis meil vastuolusid ei ole.