Tanel Tein: võib tulla üllatusena, kui hiiglaslikud on Eestisse lisandunud elektritootmisvõimsused

Tanel Tein, rahanduskomisjoni liige (Eesti 200)

Kui vaadata viimaste aastate numbreid, on pilt üllatav. Kolme aastaga on Eestis lisandunud rohkem uut elektritootmisvõimsust kui eelneva kümnendiga kokku.

Aastatel 2013 kuni 2023 lisandus Eesti elektrisüsteemi umbes 1000 kuni 1200 megavatti uut tootmisvõimsust. Investeeringud jäid suurusjärku 1,3 kuni 1,5 miljardit eurot. See tähendas keskmiselt umbes 100 megavatti ja 130 kuni 150 miljonit eurot aastas.

Alates 2023. aastast on lisandunud või rajamisel 1300 kuni 1700 megavatti uut võimsust. Investeeringute maht on suurusjärgus 1,8 kuni 2,3 miljardit eurot. Aastane tempo on kasvanud 450 kuni 550 megavatini ning investeeringud ulatuvad 600 kuni 750 miljoni euroni aastas. Need ei ole väikesed nihked. Need on süsteemsed muutused.

Kui nüüd küsida, kas midagi on tehtud, siis vastus on selgelt jah. Küsimus on pigem selles, kuhu see süsteem liigub ja kas see suund aitab elektrihinda pikemas vaates stabiliseerida.

Elektrihinna üle vaieldes kipub arutelu aga kiiresti lihtsaks muutuma. Võetakse üks külm jaanuarikuu arve, number on suur ja emotsioon on päris. Ja siis kõlab väide, mida Aivar Kokk on korduvalt esitanud – süüdi on valitsus, rohepööre ja CO2 süsteem.

See on poliitiliselt arusaadav võte. Arve on nähtav, valitsus on nähtav ja lugu tundub loogiline. Aga energiasüsteem ei tööta ühe kuu arve loogika järgi. Külma ja tuulevaikse ilmaga, kui tootma peavad fossiilsed jaamad, kandub CO2 hind turuhinna kaudu arvele. Just neil tundidel on selle mõju kõige suurem. See on tehniline fakt, mitte poliitiline hinnang.

CO2 süsteem ise ei ole aga Eesti valitsuse leiutis. Tegemist on Euroopa Liidu heitkogustega kauplemise süsteemiga, mis kehtib alates 2005. aastast kõigis liikmesriikides. Eesti ei saa seda ühepoolselt kehtestada ega tühistada. Ka Isamaa on olnud valitsustes, kus seda süsteemi on rakendatud, ning kuulub Euroopa tasandil samasse poliitilisse perre, kus ETSi reegleid kujundatakse. Seetõttu on keeruline väita, et tegemist on ühe valitsuse või ühe erakonna otsusega.

Kui ajas tagasi vaadata, siis aastatel 2013 kuni 2022 tehti Eestis mitu suurt ja vajalikku otsust: EstLink 2, Balticconnector, Kiisa reservjaam ja Auvere plokk. Need tugevdasid ühendusi ja varustuskindlust. Selle kümnendi jooksul on valitsustes olnud kõik suuremad erakonnad – Reform, Keskerakond, Isamaa, EKRE ja Sotsiaaldemokraadid. Energiasüsteem ei ole ühe poliitilise jõu looming. See on olnud kollektiivne vastutus. Tootmisstruktuur ise muutus aga aeglasemalt. Tuulepargid venisid planeeringutes ja põlevkivi jäi süsteemi raskuskeskseks. See ei olnud pahatahtlikkus, vaid ajastu, investeerimisloogika ja poliitiliste kompromisside tulemus.

Alates 2023. aastast on pilt muutunud. Kahe aastaga lisandus üle gigavati tuult ja päikest. Need ei ole deklaratsioonid, vaid rajatised, mis toodavad elektrit ja osalevad igapäevaselt turul.

Tuule rajamine maksab 1,3 kuni 1,6 miljonit eurot megavati kohta, päike 0,6 kuni 0,9 miljonit. See tähendab suurusjärgus 1 kuni 1,5 miljardi euro suurust investeeringut, valdavalt erakapitalist.

Siin on oluline ausalt öelda: eraettevõtja ei ehita tuuleparki heategevusest. Ta investeerib, võtab riski ja soovib teenida mõistlikku tootlust. See on turumajanduse loomulik osa. Samal ajal tähendab see, et investeerimisrisk ei ole täielikult maksumaksja kanda.

Kas see kõik teeb elektri odavamaks? Keskmist hinda jah. Tuul ja päike on madala muutuvkuluga tootmine. Kui nad toodavad, suruvad nad hinna alla. Seda on näha päevadel, mil tuult on palju ja turuhind langeb väga madalale. Aga nad ei tööta tellimise peale. Kui tuult ei puhu ja päike ei paista, peab keegi ikkagi elektrit tootma. Praegu tähendab see enamasti gaasi või reservlahendusi.

Salvestus aitab, kuid ei lahenda kõike. Aku on nagu külmkapp. Kui suppi on palju, paned selle külmkappi ja võtad hiljem välja. Külmkapp ei tee suppi juurde ega tee seda odavamaks, ta aitab ajastada kasutust. Kui aga mitu päeva ei ole tuult ega päikest, ei piisa ainult külmkapist. Siis peab süsteemis olema tootmine, mis töötab siis, kui vaja. Ainult tuult juurde ehitades, ilma salvestuse ja juhitava tootmiseta, muutub süsteem kõikuvamaks. Stabiilsus ei teki ühest tehnoloogiast, vaid tasakaalust.

Siin jõuame inimese elektriarveni tagasi. Elektriarve ei koosne ainult selle kuu tarbimisest. Osa sellest rahast läheb võrku, süsteemi tasakaalu hoidmiseks, ühenduste tugevdamiseks ja uue taristu rajamiseks. See on nagu küla uus veetorustik. Esimesel aastal maksad rohkem, sest torud pannakse maa sisse. Ilma nende torudeta ei tule vett. Kui me täna investeerime võrku, sünkroniseerimisse ja süsteemi tugevdamisse, siis me ei maksa ainult selle kuu elektri eest. Me ehitame süsteemi, mis peab vastu järgmisele kriisile.

CO2 hinnast rääkides tuleb vaadata, millal see päriselt hinda mõjutab. Kui CO2 hind on 80 kuni 100 eurot tonni kohta, lisab see fossiilsele tootmisele kulu. See tuleb mängu siis, kui turul on vaja gaasi või põlevkivi. Kui piirkonnas on piisavalt odavat taastuvat või tuumatootmist, ei määra CO2 hind elektrihinda. CO2 ei ole eraldi maks sinu arvel. See on osa Euroopa turumehhanismist.

Aivar Koka eksimus ei ole selles, et CO2 mõjutab hinda. Mõjutab küll. Küsimus on pigem selles, kui suur osa kogu hinnast tuleneb meie tootmisstruktuurist ja kui suur osa Euroopa turureeglitest.

Järgmise kümnendi valik

Kui eesmärk on stabiilsem ja pikemas vaates madalam hind, ei piisa ühest otsusest.

Esiteks, taastuvenergia lisamine peab jätkuma koos salvestuse ja juhitava tootmise kasvuga (maismaa- ja meretuulepargid, päikesepargid, hübriidlahendused akudega).

Teiseks, Eestis peab olema piisavalt juhitavat tootmist, mis töötab siis, kui vaja (täna gaasiplokid ja reservid nagu Kiisa; pikemas plaanis tuumaenergia, biomassi põhised lahendused või gaas koos süsiniku püüdmisega).

Kolmandaks, salvestus peab kasvama nii tundide kui ka päevade lõikes (suurakud, vesisalvestus, vesinikulahendused, nõudluse juhtimine).

Neljandaks, ühendused piirkonnaga peavad olema töökindlad ja piisavad (EstLink ühendused Soomega, ühendused Lätiga, sünkroniseerimine Mandri-Euroopaga).

Elektrihind ei ole ühe valitsuse looming. See on 15 aasta otsuste summa. Me võime jätkata süüdlaste otsimist. Või arutada ausalt, millise süsteemi me järgmise kümne aastaga valmis ehitame.