Kas tartlased saavad ikka aru, kui palju Sõpruse sild mõjutab nii mõnegi elaniku elukvaliteeti negatiivselt?

Ega see sild meile pähe kuku, küsis mu ema, kui sõitsime rattaga Sõpruse silla alt läbi, siis kui ta mulle suvel Belgiast külla tuli. Sõpruse sild on olnud häbiplekk Tartus nii kaua, kui ma mäletan, mis ei ole vist nii kaua kui enamikule lugejatest, kuna esimest korda käisin Tartus kolmteist aastat tagasi ja elan siin vaid kolm.

Kas see on selline asi, millega inimesed pärast mõnda aega lepivad ja harjuvad? Kas tartlased saavad aru, kui palju see sild mõjutab nii mõnegi elaniku elukvaliteeti negatiivselt?

Plaanid sillaga midagi ette võtta on olnud kaua, kuid tundub, et linn lootis, et mõni helde annetaja (riik) tuleb taevast appi ja kustutab ise silla koleduse linna siluetist lõplikult ära. Seda pole aga juhtunud ja viimasest ekspertiisist saab lugeda, et sild hakkab lagunema ja muutub peagi liiga ohtlikuks.

Nüüd satub linn ebaõnne kõige kohutavama kombinatsiooniga: lagunev sild, taevakõrgused ehituskulud ja energiahindade hüppelise tõusu tõttu juba hädas olev eelarve. Selle silla renoveerimiseks just praegu aina tühjemaks jäävast rahakotist raha välja nokkida on raske.

Linnavolikogu otsust on aga varsti oodata – teemat arutatakse juba homme majanduskomisjonis. Linna eelarves on projekteerimiseks ette nähtud 100 000 eurot, silla renoveerimiseks on lähiaastatel veel viis miljonit kavandatud lootuses, et maanteeamet on lahke omalt poolt veel kolme miljoniga panustama. Tõenäoliselt on aga tegelik maksumus palju suurem. Kelle rahakotist peaks siis tulema lisaraha? Kas jätame siis mõne muu asja tegemata? Mõne aasta eest oleksime saanud uue ilusa arhitektuuriga silla selle hinna eest, millega nüüd saame vaid vana silda remontida. See on kurb. Masendav. Aga mis kõige tähtsam, kas see on tõesti seda väärt?

Meil on lagunev sild, ehituskulud on suured ja midagi tuleb ette võtta. Nüüd. Kohe. Eile.

Lühikokkuvõte Sõpruse silla peamistest probleemidest minu, igapäevase sillakasutaja – ratta ja autoga – vaatevinklist on selline.

Esiteks: sild kavandati jätkuma «kiirteena» läbi Karlova, üle raudtee ja läbi Tammelinna, luues väikese ringtee Riia tänavani. Selle pärast on sild neljarajaline, selle pärast ületab ta Turu tänavat, mitte ei ristu sellega jne. Õnneks jäi niisugune läbimurre tegemata, paraku on liikluskoormus Karlova väikestele tänavatele liiast. Kalevi on veel kõige halvem näide.

Juhid tahavad sõita kiiresti, aga kõrval on lasteaed ja kool, ka Tartu loodusmaja. Kiirusepiirang on 30 km/h, aga ometi tundub see Tartu ühe ohtlikema tänavana nii jalakäijatele kui ka jalgratturitele. Silla remont seda probleemi ei lahenda.

Teiseks on Sõpruse sild Eesti pikim. Aga miks? See peaks ju ainult Emajõge ületama? Veel üks nõukogude aja plaan oli hoida Anne kanali kaks osa ühendatud, kuid asja sellest ei saanud. Sild aga ehitati nende plaanide põhjal. Niisiis, pool sillast ei ületa absoluutselt mitte midagi. Remont seda ei muuda, ikka maksame järgmised 50 aastat pika silla eest, mis ei ületa midagi.

Kolmandaks on Sõpruse sild ratturile ülihalb. Autojuhina võite märgata neid peenikesi jalgrattateeks märgitud ribasid ja arvata, et rattafanaatikud võtavad asjata jonnida, pole ju nii hull. Noh, on küll hull. Jälgige, kuhu see rattatee viib – mitte kuhugi. Kui soovid rattaga Kalevi tänava poole edasi sõita, on valikus oma eluga riskida ja sõiduteel sõita või siis ületada silla mahasõit olematut ülekäigurada pidi.

Ise tunnen nendel rattaradadel sageli hirmu oma elu pärast, kuna autod on mulle väga lähedal ja sageli on kiirus üle viiekümne.

Niisiis on kõige loogilisem lahendus uus sild. Lühem, et ületab ainult Emajõge, ja lõpeb Turu tänaval. See on hea lahendus ka autojuhtidele, sest on loogiline ja turvaline.

Mitu sõidurada peaks sillal olema? Tegelikult piisab ühest sõidurajast kummaski suunas, juhul kui Turu tänava ristmikul on kaks eraldi pöörderada.

Ja kas uus sild on siis liiga kallis? Kogu Turu ja Kalevi tänava vaheline ala muutuks väärikate arenduste jaoks vabaks. See on umbes 30 000 m² maad, kus võiksid olla kodud, kontorid ja poepinnad. Selle müümine peaks uue silla ehitamiseks raha sisse tooma, eks?

Paljud on mures, et poole silla sulgemise korral tekivad ummikud. Teised, nagu mina, kardavad, et läbiv liiklus jääb Karlovat lämmatama ja loob edaspidigi ebaturvalist elukeskkonda.

Või kui vaadata pikaajalist kulu: poole pikkusega moodsa silla hoolduskulud on ehk pisiraha võrreldes renoveeritud suure silla omadega. Kui siis arvesse võtta ehitus- ja hoolduskulud, kas me siis tõesti säästame raha, kui vaadata ka kümme aastat edasi? Aga kui vaadata kakskümmend aastat edasi? Otsus, mida sillaga teha, mõjutab meie linnapilti veelgi kauem.

Kui otsustame renoveerida, jääb see sild oma paljude fundamentaalsete vigade ja tõenäoliselt ka tulevikus ebameeldivate üllatustega püsima veel vähemalt 30–40 aastat. See oleks ajalooline viga, mille eest maksaksime väga kaua.

Kõike seda öeldes jäävad faktid faktideks: meil on lagunev sild, ehituskulud on suured ja midagi tuleb ette võtta. Nüüd. Kohe. Eile.

Mida me siis teeme? Minu arvates ei ole me piisavalt kasutanud võimalust päriselus erinevaid stsenaariume katsetada, et aru saada, milline on pikaajaliselt parim lahendus. Seetõttu levib palju arvamusi ja väga vähe fakte.

Paljud on mures, et poole silla sulgemise korral tekivad ummikud. Teised, nagu mina, kardavad, et läbiv liiklus jääb Karlovat lämmatama ja loob edaspidigi ebaturvalist elukeskkonda.

Neid teooriaid on aga nii lihtne katsetada: sulgege ehituspiiretega mõlemas suunas üks sõidurada, et näha, kuidas liiklus sellele reageerib, või sulgege Karlovasse suunduv liiklus nädalaks täielikult. Kui asi väga halvasti läheb, saaksime mõne tunniga piirded ära võtta. Kui katastroofiliselt ei lähe, siis las nad seal olla nädal aega ja vaatame siis, kuidas liiklus on kohanenud.

Rääkige elanikega, andke neile aegsasti teada, et soovite seda teha, ja küsige neilt tagasisidet enne, katse ajal ja pärast selle lõppu. Aga kas me ei ole selliste katsetega liiga hiljaks jäänud? Mina arvan, et ei ole. Me teame, et üks sild on kehvemas seisus kui teine, nii et vajadusel saame seada kaalupiirangud ja rajad sulgeda. Ma ei soovita siin kindlasti projekti tulevikku lükkamist, vaid seda, et teeksime asju läbimõeldult ja andmepõhiselt ning et me mõtleme suuremale ja pikemale perspektiivile. Mis siis saab, Tartu? Eks me saame varsti teada.