Taasiseseisvunud Eesti riik on jõudsalt arenenud. Oleme Euroopa Liidus ja NATOs, oleme ennast näidanud ka teisi raskel ajal toetava riigina. Ent me ei suuda püstitada uusi eesmärke, oleme riigina nagu kuhugi kinni jäänud. Peamine aur läheb poliitilisele mudamaadlusele, mille eesmärk erakondadel on kinnistada koht riigikogus. On tekkinud igaveste rahvasaadikute kogukond, kes tihti on võõrandunud reaalsest elust. Tõsi, alati on seas ka riigimehi, kes teevad asja südamega.

Kriisid kinnitavad, et on unustatud sisuline töö. Koroonapandeemia näitas ära olulised augud süsteemis. 16. mail 2007 esitas riigikontroll riigikogule aruande pealkirjaga «Eesti valmisolek hädaolukorraks». Seal oli sõnaselgelt öeldud, et Eesti ei ole gripipandeemia hädaolukorraks valmis. Nüüdses pandeemiaolukorras selgus, et seadusandja on aastaid lihtsalt imetlenud oma naba.
Energiahindade tõus tõstis esile järgmised kitsaskohad. Meie võrguettevõte pole suutnud isegi vajalikke elektrivõrke valmis ehitada. LNG-terminali saaga kestab 14. aastat ja endiselt pole asjaosalistele selge, mis tegelikult edasi saab. Riigikogule on ohuhinnangud esitatud, neile toetudes saanuks anda valitsusele konkreetsed ülesanded.

ETVs peetud parlamendierakondade debatti energeetikateemal oli väga piinlik vaadata. Asjaosalised kohati ise kinnitasid, et vajalikud otsused on jäänud tegemata. Kõik riigikogus esindatud erakonnad on kandnud valitsusvastutust. Debatis sõimas pada katelt. Silmakirjalik, samas tragikoomiline.

Millega siis tegeletakse? Nauditakse kriiside ajal suuri palgatõuse ja võetakse kuluhüvitistest maksimum. Selline olukord tekitab rahvas viha, mille on üks erakond omaks võtnud, andes sellele veelgi hoogu juurde, ja lõpuks saamegi endale riigikogu koosseisu või valitsuse, mille päras on meil tõeliselt piinlik. See ei ole tekkinud tühja koha pealt. Selle põhjuse on andnud oma tegevuse või tegevusetusega erakonnad, kes on kaua võimul olnud. Vaadake peeglisse.