Poliitiline tava on, et väike käputäis inimesi otsustab, kes saab ministriks. Antud minister on oligarhia käpiknukk, sest tal napib kompetentsi ja oskusi valitud ametis ning tihti on ta edutatud üle oma võimete piiri. Eesti 200 soovib selles valdkonnas kindlasti muutusi.

Eesti 200 kolm ettepanekut muudatusteks:

1. Ministrid peavad olema koalitsiooniläbirääkimiste kokkuleppe osa ja peaministril peab olema võimalus oma meeskonna komplekteerimisel sõna sekka öelda. Ehk siis ministri kandidaadid arutatakse läbi enne lepingu sõlmimist ja lepitakse kokku. See on kaitse oligarhide poolt esitatud ebakompetentsete kandidaatide vastu.

2. Ministrikandidaadid peavad läbima avaliku ärakuulamise Riigikogus, soovitavalt eelnevalt ka asjakohases komisjonis. Seal selgub nende maailmavaade, nende valdkonna teadmiste ulatus, nende kogemused, tugevused ja nõrkused. See protseduur hoiab ehk ära nii mõnegi ebakompetentse inimese saamise ministriks.

3. Ministrikohtade jaotus erakondade vahel võrdselt ei ole proportsionaalse esindusdemokraatia loogikale kohane ja see praktika ei tohiks jätkuda. Ajutise valitsuse meetmena on see arusaadav, kuid valimiste järgselt peaks valija mandaatide proportsionaalsuse arvesse võtma.

Ministrite valimise kord peab muutuma!