Teeme digiriigi ümber. Kolm sammu, mille järel riik hakkab ennetama, soovitama ja lahendama, mitte ei lase inimesel mõistatada

Veerand sajandit tagasi lõppes Eestis paberimajanduse ajajärk. Riigi teenused kolisid internetti. Sündis esimene digipööre – tiigrihüpe –, asjaajamise revolutsioon, mille edu palistab Eesti lugu tänini.

Siiski, me oleme loorberitele puhkama jäänud. Toomas Hendrik Ilvesel oli õigus, kui ta sõnas: „Mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi.“ Ligi kümne aasta eest öeldud sõnad kajavad praegu paljudes analüüsides, kavades ja aruteludes digivaldkonna ametnike ja asjatundjatega. Neist saab vaid järeldada, et meil on probleem. Eesti digitiiger enam ei hüppa, ta longib.

Mõni nädal tagasi ERR-is avaldatud uudis kohtuekspertiisi serverist kaduma läinud asitõenditest kirjeldab ilmekalt Eesti tehnoloogilist kriisi. Riigi digiteenused ja -taristu ei vasta enam seatud kriteeriumitele. See on aegunud ja paindumatu digitaalne rägastik eri aegadel ja asutustes arendatud infosüsteemidest ja lahendustest. Justkui pusle, mille mõned tükid on kadunud, mõne servad nii kulunud, et kokku ei klapi, ja mõni jupp pärineb üldse muust komplektist. Digitaalseid teenuseid luuakse ja rahastatakse projektide kaupa, justkui ajutiseks kasutuseks, kuid need peaksid moodustama ühtse terviku.

Digitaalne sfäär on riigi toimimiseks täpselt sama oluline taristu kui sõiduteed ja elektrivõrk. See on eeldus, et riik saaks toimida ja areneda. See on eeldus Eesti järgmiseks edulooks.

Maailm ja tehnoloogia on liikunud kiiremini kui meie riik. Suur osa tänapäevasest asjaajamisest toimub mobiilirakendustes. Riiki seal veel ei ole. Ettevõtted kasutavad andmeid, et paremini klientideni jõuda. Avalik sektor ei ole sellele arengule veel järele jõudnud.

Mitu klõpsu, mitu tundi, mitu päeva kulub, et täita mõni taotlus? Ja kui taotlus täidetud, siis mitu korda peab neid samu andmeid riigile üha uuesti ja uuesti esitama? Kui kaua kulub mitmesuguste juhendite ja riigi infosüsteemide vahel õige suuna otsimisele? Dokumentide tüütuid lahtreid, mida saaksid täita masinad, täidavad meil inimesed. Need on tarbetult kadunud minutid, närvid, raha – kulu nii inimesele, ettevõttele kui ka riigile.

Klõps ja kogu asjaajamine

Me kõik oleme neid probleeme kogenud. Püüdnud ekraani taga riigiga suhelda, kuigi närviliselt, sest midagi ei tööta või mõni protsess ületab meie absurdilävendi. Ent miks nendest probleemidest nii pikalt kirjutada, kui need kõik on juba teada? Sest aus ülestunnistus on tuleviku vundament.

Eesti peab tegema järgmise suure hüppe. Teise digipöörde. Kui eelmise käigus vahetas riik paberi interneti vastu välja, siis bürokraatia jäi. Ometi on see riigi tõrge, mitte funktsioon. Bürokraatia tuleb riigi, mitte kodaniku mugavusest ja viib ta riigist kaugemale. Teine digipööre peab selle ümber pöörama. Riik peab olema ligi – seal, kus teda on inimesele vaja.

See ongi personaalne riik. Mis annab vastuse, mitte ei suuna järgmise juhendi või taotluseni. Ennetab, soovitab, lahendab. Mõistab, mitte ei lase inimesel mõistatada. Tulevikus ei pea inimene ega ettevõte endale õigusega kuuluvaid infot, teenust ega üleüldist suhtlust riigiga mööda ametkondi ja dokumente taga ajama. Need tulevad temani. Klõps ja kogu asjaajamine.

Riik peab olema kiire, mitte kurnav. Ükski teenus ei tohiks võtta kauem aega kui maksude deklareerimine – see peaks olema ühe kliki kaugusel ja võtma maksimaalselt minuti. Personaalne riik peab muutma arusaama, kuidas riik tegutseb, mõtleb ja suhtleb. See kujundab ümber digiriigi DNA.

Samm uude ajajärku

Töö personaalse riigi ehitamiseks juba käib. Uus digipööre seob tervikuks kogu ahela kaablitest teenuseni, mis inimeseni jõuab. Võtame avalikud teenused pulkadeks lahti ja teeme renoveerimiskava, et need oleksid inimestele ja ettevõtetele tänapäevaselt mugavad ja targad.

Esiteks ei tohi sarnased tegevused üle infoväljade laiali olla. Riigi teated, load, taotlused jms peavad olema ühes loogilises keskkonnas ja lihtsasti kasutatavad. Ja mitte ainult arvutis, vaid ka telefonis. Teenusterägastiku saab korda teha juba olemasoleva taibu ja tehnoloogiaga. Pole ju loogiline, et töötutoetuse ja töötuskindlustuse jaoks on kasutusel kaks eri infosüsteemi ning riigil on keeruline kodaniku jaoks vajalikke muudatusi teha, sest arvuti ütleb „ei“. Selle tehnoloogia on lihtsalt liiga vana, et midagi targemat vastata. Hea teenuse keskmes peab olema inimene ja selle kriteerium on ilmselge: et seda oleks lihtne kasutada.

Kolm sammu

1. Kaardistatakse kõik riigi teenused ja pannakse need loogiliselt kokku.

2. Tuleb ühekordne andmete esitamise printsiip.

3. Võetakse kasutusele tehisintellekt ja andmeanalüüs.

Teiseks tuleb tegeleda andmetega. Ühekordse andmete esitamise printsiip tuleb, nii eraisikutele kui ka ettevõtetele. Kui juba Selveri Partnerkaart mäletab su nime, siis miks on seda koos kogu muu infoga riigile kümneid kui mitte sadu kordi vaja uuesti trükkida? Ent andmete maailm on täis palju enamat kui lihtsalt ühe dokumendi jagu teksti talletamine ja siis selle eri infosüsteemide vahel jagamine. Andmed annavad riigile võimaluse viia inimesteni ja ettevõteteni neile õigusega kuuluvad toetused, aga ka kohustused – automaatselt.

Kolmandaks peame astuma sammu 21. sajandi teise poolde ja õppima selgeks nüüdisaegse tehnoloogia. Tark andmeanalüüs ja tehisintellekt on murrang uude ajajärku. Veel ei ole hilja, Eestil on võimalus tüürida kurssi muutvat maailma. Andmete sisestamine ja nende analüüs, lihtsamate tekstide loomine ja tõlkimine, vastuseotsija õigesse kohta juhtimine – kõik selle ja enamgi veel saab ära teha masin. Meie oma kratt. Ja seda muret pole kindlasti, et tal saaks töö otsa.

Lõppude lõpuks on personaalne riik avaliku sektori kontseptsiooni muutmine. Vabadus paakunud protsessidest, et inimestele ja ka riigile jääks aega teha midagi targemat kui bürokraatiarägastikus navigeerida. Miks? Sest riik ei peaks looma takistusi, vaid võimalusi.

Eesti eelmisest digipöördest sündis maailmakuulus digilugu. Edukate ettevõtete ja inimeste puri võttis tuult ning viis nemadki laia maailma. Eesti sai suuremaks kui meie geograafilised piirid. Ent me ei saa jääda kängu nüüd, kui muu maailm muutub meie silme all iga päevaga. Personaalne riik puudutab meid kõiki. Meist igaüks on uue digipöörde vedur ja arendaja, sest me kõik peame oma riiki tõmbama tulevikku, nõudma enamat kui eelmise digiloo peenhäälestamine.