Peibutuspardid ei ole Eesti valimistel uus nähtus, kuid 2021 kohalike omavalitsuste valimistel torkab see eriti silma. Valitsuskoalitsiooni mõlema erakonna ministritest on enamik kohalike omavalitsuste volikogude valimisteks esitatud kandidaatide nimekirjades esinumbrid. Kui kandideerida, siis peab ju lootma, et on võimalus valituks saada. Võib ju uskuda, et mõni võimekas Riigikogu liige suudab panustada ka valla või linna volikogu tegevusse. Aga kas ministri töö Eesti Vabariigis on nii väikese ajakuluga, et jääb päriselt aega kohaliku omavalitsuse volikogus sisulist panust anda?

Ka Riigikogu esimees Jüri Ratas võiks ennast pigem pühendada praeguse poliitilise rolli täitmisele, mitte mustamäelaste esindamisele Tallinna volikogus. On siiski erandeid nagu peaminister Kaja Kallas ja haridus- ja teadusminister Liina Kersna, kellel paistab ministritena täiskoormus olevat, sest nad ei kandideeri oktoobrikuistel valimistel. Võib aru saada mõnede poliitikute soovist igas pulmas peigmees või pruut olla, aga mis saab peale pulmaööd? Kohalike omavalitsuse valimistel kandideerivate ministrite puhul peaks valijatel tekkima õigustatud küsimus, kuidas nad ministrina jätkamise korral suudavad volikogudes tegutsemiseks piisavalt aega leida. Kui ministri nimekirja esinumbrina kandideerimise sihiks on erakonna teistele kandidaatidele volikokku pääsemiseks hääli tuua, siis on see siiski kas valijate alahindamine või nende eksiteele viimine. Või on valitsuserakondade pink väga lühike ja neil ei ole esinumbriks selliseid väärikaid kandidaate, kes praegu olulist poliitilist ametit ei pea?

Ajalooraamatutest võib lugeda, et Nõukogude Liidu diktaator Stalin oli kantud ka Eesti NSV Ülemnõukogu „valimiste“ hääletusnimekirja ja muidugi osutus konkureerivate kandidaatide puudumisel valituks. Eesti NSV Ülemnõukogu töös ta siiski kordagi ei osalenud, kuigi see organ käis siis harvem koos kui praegu Eesti Vabariigis linnade ja valdade volikogud. Et meie demokraatia toimiks ja areneks, ei tohiks valimisi  käsitleda lojaalsusavaldusena erakonnale, keda valimisringkonnas sümboliseerib ametis olev minister. Demokraatlikus Eestis peaks valijad hääletama selle kandidaadi poolt, kes nende arvates oktoobris valitavasse kohaliku omavalitsuse volikogusse kõige paremini sobib ja kes seal päriselt tööle asub. Eestis on demokraatiaga parem seis kui Venemaal. Aga peibutuspartide tavast lahtisaamiseks peaksime siiski kohandama Eesti oludele Venemaal vangistatud opositsioonipoliitiku Aleksei Navalnõi targa valimise põhimõtet.

Eesseisvatel valimistel võiks tark valija kohalikest omavalitsustest väljaspool olulist poliitilist ametit juba pidavate kandidaatide asemel hääletada nende inimeste poolt, kes on kohalikes omavalitsustes ja nende volikogudes seni edukalt panustanud ja lisaks uute poliitikasse tulijate poolt, kes on ennast muudes eluvaldkondades eksperdi või arvamusliidrina näidanud. Demokraatia ei toimi hästi, kui pikka aega on võimul samad inimesed, kelle ideed on ammendunud ja kes ei soovi muudatusi.

PS. Arvamusartikli autor Tiit Elenurm ei kandideeri 2021 aasta kohalike omavalitsuste valimistel.