Haldusreformiga on tänaseks tehtud esimene väike, kuigi oluline samm - omavalitsusi on jäänud pea kolm korda vähemaks. Nende ülesanded, õigused ja tulubaas on aga suuresti jäänud samaks.

Toimunut oleks seega õigem nimetada pelgalt haldusterritoriaalseks reformiks. Tõmmatud on uued piirid, kuid sisu on jäänud samaks. Alustatuga tuleb nüüd aga edasi liikuda.

Poolikult tehtud reform

2012. aastal pakkus toonane regionaalminister välja 6 erinevat varianti haldusreformiks, kus valdade arv oleks jäänud samaks või oleks toimunud eri mastaabis liitumised. Kuigi ühe valikuna pakuti välja ka tänasele olukorrale sarnast (70-100 vähemalt 3000 elanikuga valda), näitas esialgne analüüs eduvõimalust vaid valikutele, kus toimub valdade liitmine kas 30-50 tõmbekeskuse ümber koondunud vallaks või veelgi enam - maakonna suurusteks (vähemalt 25 000 elanikuga) omavalitsusteks.

Mõlemast toonase valitsuse osapoolest (Reformierakond ja Isamaa) on vähemalt üks, kui mitte mõlemad, sellest ajast saati pidevalt valitsuses olnud. Sellest hoolimata ei võetud analüüsis toodud nõu kuulda.

Tulemuseks on samad probleemid, mida juba 10 aastat tagasi ette nähti: „uued omavalitsused on senistest suuremad ja suudavad oma ülesandeid täita mõnevõrra paremini, kuid pakutavad teenused ja nende kvaliteet erinevad omavalitsuseti endiselt olulisel määral.“
Kuigi 2015. aastal langetati põhimõtteline otsus sihtida valdade liitumisel vähemalt 11 000 elaniku eesmärki (välja arvatud mereliste saarvaldade erandid), täidab seda hetkel vaid 29 valda 79-st. Reegliks sai lõpuks 5000 elaniku miinimum, kusjuures 12 valda (ja veel 4 väikesaare valda) jääb ka allapoole seda.

Uute piiride tõmbamine oli 2015. aastal vaid üks osa plaanitust. Laiapõhjaline ekspertkomisjon soovitas ümber vaadata ka omavalitsuste ja riigi omavaheliste ülesannete jaotuse ning rahastamismudelid. Reformi sisuline pool jäi aga nii valitsuses kui riigikogus heaks kiitmata.

Vajadus ka sisuliselt edasi liikuda

Märtsis valitav uus riigikogu koosseis peaks ühe ülesandena kindlasti ette võtma haldusreformi vormilise jätkamise ja sisulise alustamise. Ühelt poolt peab edasi minema valdade liit(u)misega, võttes minimaalseks eesmärgiks kas maakonnasuurused vallad või vähemalt 11 000 elaniku piiri.

Teisalt tuleks ette võtta ka reformi sisuline osa ja vaadata üle kogu riigi ja kohalike omavalitsuste (edaspidi KOV) vaheline ülesannete jaotus. See ei tähenda ainult kohalikele omavalitsustele kohustuste lisamist.

Olenevalt tulevaste omavalitsuste suurusest on ehk osa riigi poolt seni KOV-idele delegeeritud teenustest mõistlik lahendada riigi tasandil - sh osad sotsiaalteenused, (teatud olukordades) haridusvõrk alates gümnaasiumiastmest, ühistranspordivõrk väljaspool suurlinnu jne. See vabastaks kohalikku ressurssi ja võimekust tegeleda senisest paremini kohaliku elu teemadega, nagu ruumiline planeerimine, heakord ja ettevõtluseks vajaliku kohaliku taristu arendamine.

Suuremad ja paremini võimestatud omavalitused suudaksid selle tulemusel senisest paremini toetada kohalikke eripärasid ja olemasolevaid kompetentse arvestava ettevõtluse arengut, mis seni KOV-ide ülesannete hulka (vähemalt seaduse järgi) üldse ei kuulu.

Kohaliku tasandi võimestamine

Skeptikud võivad siinkohal küsida - ja põhjendatult -, kas valdade jätkuv liitmine ei vii omavalitsusvõimu inimestest eemale? Senine veel mõistlikult lähedal asuv vallakeskus võib liikuda veelgi kaugemale ning palju jätkub kaugema kandi vallaelanikele enam tähelepanu, nii vaimset kui rahalist?

Need hirmud ei ole kindlasti põhjendamatud, kuid ka siinkohal on lahendused tegelikult juba olemas. Nii nagu tuleks osad riigi ülesanded (ja kohustused) anda „allapoole“ valla tasandile, nii saaks ka senisest palju enam otsustus- ja sõnaõigust anda vallas sees osavallakogudele.

Osavallad (Tallinnas linnaosakogud) on mõne valla (või Tallinnas linna) sees moodustatud territoriaalsed üksused, mille ülesandeks on kohaliku initsiatiivi ja identiteedi hoidmine, osavalla elanike kaasamine kohaliku elu küsimuste otsustamisse ning osavalla huvide esindamine suuremal, valla või linna tasandil. Nende senine tegutsemine ja loomine on olnud pigem tagasihoidlik ning sõltub paljuski kohalikust halduskultuurist.

Kuigi mõnel pool on neile ka reaalselt eraldatud otsustusõigust ja ka eelarvet, siis näiteks Tallinna linna puhul on tegemist ilma igasuguse reaalse võimuta institutsioonidega, mille „võim“ piirdub õigusega mõningatele linna otsustele anda oma arvamus (mida keegi arvestama ei pea) või küsida linna(osa)valitsuselt küsimusi. Sarnaseid tegevusi võiks samahästi läbi viia grupp aktiivseid linnakodanikke.

Eesti 200 KOV valimiste programm Tallinnas nägi ette linnaosade ja asumite senisest suuremat autonoomiat ja eelarvet. Samasugune suund tuleks võtta ka teistes omavalitsustes.

Piirkondade paremaks esindamiseks valla (või linna-)volikogu tasandil peaks julgemalt kasutama ka valimisringkondasid. Need ei pea ilmtingimata olema reformieelsete valdade piirides.

Minu sünnikodukandi näitel oleksid 14 valimisringkonda Saaremaal selgelt liig, kuid näiteks kolm (Kuressaare, Lääne-Saaremaa ja Ida-Saaremaa) võiksid Kuressaare linna olulisuse tasakaalustamiseks toimida küll (täna elab Kuressaares ligi pool Saaremaa elanikkonnast).

Lõpuks on kohaliku elu korraldus kohalike elanike küsimus ja riigi tasandil midagi konkreetset ette kirjutada oleks keeruline. Siiski saab riigikogu, tihedas koostöös kohalike elanike ja nende esindajatega kohalikes volikogudes, paika panna üldised reeglid ja suunad ning mõistlike lahenduste rakendamist ka (rahaliselt) toetada.

See aga nõuab senisest põhjalikumat ja laiemat avalikku arutelu kohalike omavalitsuse rolli üle, mis vähemalt seni on valimiseelses tuhinas muude teemade varju jäänud. Loodetavasti olukord siiski paraneb ning haldusreform jätkub, mitte ei jää vaid kaardil joonte ümbertõmbamise ülesandeks.