14.06.2023

Täna on leinapäev, me meenutame neid inimesi, kes kaheksakümmend kaks aastat tagasi viidi väevõimuga oma kodudest külmale maale. Paljud ei näinud kodu enam kunagi. 
Nõukogude Liidu julgeolekujõud panid Baltikumis ja endises Bessaraabias toime inimsusevastase kuriteo. Üle 80 000 inimese viidi oma kodudest, neist üle 10 000 Eestist. Nende inimeste ainus süü totalitaarse kuritegeliku nõukogude režiimi silmis oli selles, et nad oli olid elanud iseseisvas ja vabas Eestis. Okupatsioonirežiim tahtis selle ja järgmiste küüditamistega murda meie maa ja rahva vaimu, allutada meid hirmule ja sundida unustama oma minevikku. 

Täna langetame pea kõigi inimsusvastaste kuritegude ohvrite ees, kes on kannatanud või jätnud elu ülekohtu käes. 

Tänane on ka minu enda jaoks isiklikult väga emotsionaalne päev. Pool tundi tagasi avasime siin kommunismiohvrite memoriaalil uusi mälestustahvleid punaterrori ohvritele. Siia, sellele seinale, jõudnud nimede seas on ka minu vanaema tädi Minna Laatsi, tema tütre Aliide Purru, tütremehe Otto Purru ja nende poja Agathoni nimi. Kõik nad tapeti nõukogude armee poolt 1944 aasta 13. augustil Saarlasõ külas Rõugemaal. Tapjateks olid Vene sõdurid, kes 12. augustil olid Punaarmee pealetungi käigus jõudnud Pärlijõeni. Mõrtsukate hinnang on iseäranis ebainimlikul moel pandud kirja tapetud pereema Aliide foto tagaküljele. Seda on inimlikult isegi raske mõista, aga punasõdurid kirjutasid tapetud pereema foto tagaküljele ülistusteksti oma vägedele. 

„See foto jäi maha võõrustajatest, kes põgenesid paanikas meie vägede eest. See jäägu meelde sajaks aastaks. Au ja kuulsus meie armeele, elagu meie julged kangelased. Ainult nii saame anda hinnangu sellele episoodile.“. Mis inimene see küll on, kes on valmis selliseks teoks ja selle nii võikal moel jäädvustamiseks. See foto, koos venekeelse tekst ja dateeringuga 14. august 1944, on kõige kohutavam pilt meie fotoalbumis, sest see võtab kokku kogu punaterrori õudused, see on vaikiv tunnistus kõigest sellest, kuidas taheti murda meie vaimu ja allutada seda punavõimule. Selle Saarlasõ külas toimunud sõjakuriteo kohta rääkisid vene sõdurid külaelanikele, et kuna majas oli ka telefon, siis 80-aastane vanaproua Minna olevat aidanud taanduvaid Saksa vägesid tulejuhina. See olevat ka olnud piisav põhjus tema mahalaskmiseks. Teise versiooni järgi olevat pere tapetud sellepärast, et nad üritanud sõduritele viina asemel seebilahust joota. Mõlemad versioonid mõjuvad naeruväärsete ja otsitutena, et õigustada toime pandud sõjakuritegusid. Aga inimsusevastastele kuritegudele ei ole õigustust, me peame neid mäletama, et need ei korduks. Niisamuti on meie kohus mäletada kõiki neid, kes punaterrori ohvriks langesid. Meie kohus on seista selle eest, et nende nimed ajaloost ei kustuks ja ma tänan Eesti Mälu Instituuti kogu selle suure töö punaterrori ohvriks langenud inimeste mälestuse jäädvustamisel.  

Ent me peame inimsusevastaste kuritegudega tegelema ka täna, sest paraku on sellel otsene seos ka tänapäevaga, mil miljonid ukrainlased võitlevad enda ja oma lähedaste elude eest.  

Venemaa sõda Ukrainas kestab juba rohkem kui aasta. Selle ajaga on faktiliselt tuvastatud, et Venemaa kontrolli all olevatel aladel toimuvad arvukad ja rängad kuriteod – massilised kohtuvälised tapmised, vahistamised, röövimised, piinamised ja vägistamised.  

Venemaale on sunniviisiliselt viidud üle 19 000 lapse, tapetud on üle 10 000 süütu inimese. Eesti ja rahvusvahelise üldsuse kohustus on Ukrainat igakülgselt toetada, kuni sõda on võidetud, ja kindlustada, et ükski Ukrainas toime pandud kuritegu ei jääks karistuseta. 

RK asub täna heaks kiitma avaldust Ukraina vastu toime pandud agressioonikuriteo eest vastutusele võtmisest, milles Riigikogu leiab, et Venemaa Föderatsiooni agressioonisõda Ukraina vastu on kõige jõhkram agressiooniakt Euroopas Teisest maailmasõjast saadik ja nõuab adekvaatset õiguslikku reaktsiooni.  

Riigikogu seisukoht on, et ilma agressioonikuriteo toimepanijate üle kohtupidamiseta ei ole võimalik saavutada õiglast ja kestvat rahu nii Ukrainas kui ka kogu Euroopas. Ukraina-vastase agressioonisõja eest vastutajad tuleb tuua kohtu ette, et peatada Venemaa Föderatsiooni agressioonitsükkel, mida on ajaloos palju kordi nähtud ning mille tõttu Eesti Vabariik ja kümned tuhanded tema kodanikud on otseselt kannatanud. 

Kuriteod inimsuse vastu ei aegu. On tehtud palju tööd selgitamaks ajaloolist tõde, see on sama oluline kui hoida mälestust toimunust. Meie ülesanne on mäletada oma rahva minevikku, ja ehitada talle turvalist tulevikku. 

Kommunismiohvrite memoriaal on monument mälestusele, traagilise saatusega kallitele inimestele, monument sellele, mida peame minevikust meelde jätma hoiatusena tänasesse ja homsesse päeva. 

Mäletame minevikku ja langetame mälestades pea.