Peagi on lõppemas juunikuu, mis koos kõrvetavalt päikselise ilmaga saabus meile ka LGBT+ varjundiga. Nimelt on juuni PRIDE kuu, kus tähistatakse seksuaalsuse ja soolise enesemääramise vabadust, ent mäletatakse ka LGBT+ kogukonna kurba ja tumedat ajalugu. 

​Kuigi tänapäeval nuriseb nii mõnigi selle üle, kuidas LGBT+ inimestel juba liiga palju õigusi on, ei ole vaja ajas palju tagasi minna, kus normaalne inimene võis end leida vangist puhtalt selle tõttu, et ei eelistanud rangelt vastassugu.

Siinkohal tasub mainida, et see ei olnud muidugi universaalne. Eri maailma paigus koheldi LGBT+ inimesi erinevalt. Mõnedes koheldi seda kui mõne inimese kiiksu, teistes kui surmapattu koos vastava karistusega. Eestis oli homoseksuaalsus tsaariaegse Venemaa seaduste põhjal kriminaliseeritud kuni aastani 1935, mil Eesti Vabariik võttis vastu uue kriminaalseadustiku. Kahjuks see positiivne areng osutus üürikeseks ja koos nõukogude okupatsiooniga tuli tagasi ka homoseksuaalsuse represseerimine. Selle tulemusel vangistati kõik inimesed, kes avalikult oma sookaaslaste vastu seksuaalset huvi tundsid või lihtsalt sellega võimudele vahele jäid. Nagu ka paljude muude keelatud tegevustega, ei kadunud homoseksuaalsus ära, vaid kolis põranda alla, väikestesse kiivalt kokkuhoidvatesse kogukondadesse.

Sellises olukorras on raske ette kujutada, kuidas taluda seda, et LGBT+ kogukonda ei jahtinud mitte ainult võimud, vaid ka kaasmaalased, kes suhtusid kogukonna liikmetesse tülgastavalt ning demoniseerivalt, tihti tegi seda sama ka perekond. Meie Eestis on meil kõigil täielik õigus end väljendada vastavalt soovile ja elada nii nagu tahame. Samas, vaatamata riigipoolsete repressioonide puudumisele, kahtlen et enamus meist rahulolevad on. Riik pole sõjas, ent rahu meil ka pole, majandus nagu kasvaks edasi, kuid rahakotid ainult tühjenevad – maailm on viimase aastaga hoomamatult muutunud. Veel poole aasta eest tundus täiemahuline sõda Euroopas ulmelisena, eelnev energiahindade tõus, mis juba enne nii mõnelgi eelarvesse suure​augu lõi, kiirenes veelgi. Nüüd tõusevad juba kõige tavalisemate toidugruppide hinnad ja kõlavad sünged ennustused sügiseks. See kõik oleks kui halb uni, ent ülesärkamise asemel on oodata ainult hullemat. 

Arvestades pinget, mille alla me kogu ühiskonnana oleme sattunud, tekib tahes-tahtmata küsimus: kuidas sellise pingega elama peaks? Siinkohal tasuks võtta eeskuju LGBT+ ühendustelt, sest kõigi LGBT+ liikumiste vundament põhineb just toetaval kogukonnal. See on võimaldanud seksuaal- ja soovähemustel üle maailma jääda ellu ka kõige karmimate repressioonidega riikides. See on võimaldanud neil seista õigluse eest ja võidelda endale välja samad õigused, mis on kõigil teistel. Selle jaoks on kannatatud ja kannatust varutud, palehigis töötatud ja vahest ka kibedaid kaotusi alla neelatud, kuid hoolimata kõigest sellest on neil alati olnud oma kogukond, kelle poole oma murega pöörduda ja saada tuge, mida iga inimene mingil hetkel oma elus vajab. 

Mõned räägivad, et rasked ajad teevad tugevamaks, ent ajalugu kipub näitama hoopis seda, et rasketel aegadel peavad vastu need, kes hoiavad kokku. Paljud meist teavad LGBT+ liikumist eelkõige kui seksuaalse ja soolise eneseväljendusvabaduse eeskujuna, kuid praegustel rasketel aegadel sooviksin esile tõsta just seda toetavat kogukonda, mis selle liikumise ka kõige mustematest hetkedest läbi kandis. Me kõik praegu vajame mõistvat kogukonda, kus oma muresid jagada ja toetust otsida. Seega hoolimata meie erimeelsustest, seksuaalsusest või soolisest identiteedist, usust või poliitilistest vaadetest, ärme unusta üksteist toetada, et kogu praegu toimuv koos üle elada.

Rihard Soidla, Eesti 200 noorteühenduse Noor Eesti 200 liige