Roe v. Wade tühistamisega on aina enam päevakorda kerkinud naiste õiguste temaatika ja see, millised topeltstandardid naisi tegelikult igapäevaselt ümbritsevad. Oleks tore mõelda, et elame maailmas, kus õndsas sümbioosis on nii naistele kui meestele ühiskonna poolt seatud standardid. Reaalsus nii roosiline siiski ei ole ja tuleb teadvustada, et seksismi välja juurimiseks tuleb teha varasemast jõulisemaid samme. Seksism on midagi, mida meedia meile pidevalt kas teadlikult või alateadlikult sisse söödab. See, kuidas meedia kohtleb mehi ja naisi eri viisil, peaks olema selge igaühele meist, kes kordki päevas mõne meediaväljaande avab. 

Tänapäeva maailma meedias kohtab mitmeid erinevaid topeltstandardeid. Naiste kehade pidev kommenteerimine ja hinnangute andmine on üks olulisemaid. Miskipärast tunduvad aktsepteeritavad uudised, mis viitavad konkreetse naise kaalutõusule või -langusele ja see pole ilmselt isegi midagi, mille peale tavalugeja pikemalt peatuma jääks, sest see on ju nii normaalne, et selliseid uudiseid kirjutatakse. Kuid kas ikka on? Jah, ka meeste kehakaalu kommenteeritakse, kuid olgem ausad, naiste puhul on sellist artiklite hulk vahel isegi eksessiivne. Pidev ja pikaajaline avalik kehade arvustamine viib selleni, et naised tunnevad juba noorest east saati, et peavad mahtuma mingisse kindlasse “iluideaali”, et neil inimesena mingi väärtus oleks. Selline mõju võib lõpuks päädida erinevate vaimsete probleemide, toitumishäirete või aina süveneva depressiooniga. Kas see ongi eesmärk?

Saame tõdeda, et enam kui kunagi varem on naised meedias pildis ka tänu asjaolule, et nad on jõudnud võimupositsioonile või töötavad mõnel varasemalt pikaajaliselt meeste poolt hõivatud olnud töökohal. Ühelt poolt võib väita, et see tunnustab naissugu ja hindab tehtud tööd. Teiselt poolt on see avanud meediale ka akna selle osas, et need samad võimsad naised on nüüd ka need, keda justkui veel enam kommenteerida võib või kellele mingeid standardeid seada tohib. Ideaalne näide on Soome peaminister Sanna Marin. Noor, andekas, ambitsioonikas naine, kes 34-aastasena peaministriks saades oli ühtlasi ka noorim seda positsiooni hoidev inimene Soome ajaloos. Viimase kuu aja jooksul õnnestus Soome peaministril ületada meediakünnis kõige muu kõrval ka sellega, et ta käis trennis ja juhtus seal retuuse kandma, mis tõid tema kehakumerused esile, sellega, et ta mängis napis riietuses korvpalli ja postitas sellest isiklikule Instagrami kontole ja viimaks sellega, et tema kleit ja selle päritolu oli Helsingi geiparaadi kõige suuremaks müsteeriumiks. Paratamatult tekib küsimus, et mis on selliste uudiste eesmärk: kas eesmärk on näidata Sannat naisena, kes teeb tavalisi asju ja seeläbi panna noori naisi temaga samastuma või on eesmärk lisaks tema enda alavääristamisele ka vähendada tema täidetava ametikoha väärtust?

Sarnaste topeltstandardite osas, mis puudutab näiteks naisi poliitikas ja võimupositsioonil ei pea me ilmtingimata üle lahe vaatama. Meedias on alatasa artiklid, mis kipuvad Eesti naispoliitikute välimuse kallale või kinnitavad iganenud soostereotüüpe. Peaminister Kaja Kallas on 2019. aastal öelnud, et tema meespoliitikutest kolleegid soovitasid tal riietuda maskuliinsemalt, lõigata juuksed lühemaks ja rääkida madalama häälega. See viitab tõdemusele, et naiselik olemine ja iseendaks jäämine juhtival positsioonil ei ole tõsiseltvõetav. Ka Eesti esimene naispresident Kersti Kaljulaid sai oma ametiaja jooksul kogeda korduvaid kommentaare, mis kritiseerisid tema välimust, justkui oleks riided või soeng need faktorid, mis defineerivad naise suutlikkust tööd teha ja edukas olla. Ka konservatiivide poolt tehti nii mõnigi märkus, millest üks meeldejäävamaid oli ilmselt sotsiaalmeedia kaudu Kaljulaidi võrdlemine Orissaare seenelisega. Välimusele keskendumine süvendab stereotüüpi, et naise suurim väärtus on tema välimus ning kõik mida ta avalikult teeb, välja ütleb või milliseid muutusi loob justkui kaotab olulisuse kui ta kannab mõne “arvamusliidri” arust vale riietust.

On selge, et avaliku elu tegelasena ongi sinu elu meedia silme ees ja kõigest võib teha uudise. Tegelikult oleme me kõik inimesed oma iludega ja vigadega, oled sa avalikkusele tuntud isik või mitte. Meedial on lihtne võtta hambusse just need, kes tihti veergudel figureerivad ning selle asemel, et edukaid naisi tunnustada ja nende tegusid võimestada on lihtsam keskenduda triviaalsetele aspektidele. Suuremat pilti vaadates on aga selge, et probleemi keskmes ei ole vaid need naised, kes julgelt avalikkuse ees karjääri ja nime teevad, vaid naissugu üleüldiselt. Seksistlikud kampaaniad nagu Rakvere lihakombinaadi kampaania “Vabane köögiorjusest!” 2021. aastal, mis üllal viisil lubas naised köögiorjusest vabastada või 2022.a Arco Vara libareklaamina loodud, kuid kohe kulutulena levinud “Mehe kodu on maailm, naise maailm on kodu.” on vaid mõned näited. Sellised näited aga süvendavad ajast ja arust soostereotüüpe ja seeläbi soolist ebavõrdsust. Naistena peame olema julgemad enda eest seisma, ise neid toksilise meedia poolt võimendatud stereotüüpe lõhkuma ning näitama, et meid ei saa defineerida kehakaalu, soengu või riietuse järgi. Me peame kasutama ära meedia võimu nende samade topeltstandardite muutmiseks, mitte laskma sel neid võimestada – me oleme edukad, sihikindlad ja tõsiseltvõetavad.