Eesti meedia on viimasel ajal aina rohkem kajastanud väärkohtlemist. Kas see ei ole märk, et abi saamist peaks paremini võimaldama ja rahastust suurendama, mitte asja muutma aina bürokraatsemaks ja abivajajatele kättesaamatumaks?

Hiljutised uudised sellest, kuidas MTÜ Eesti SV Tugigrupid rahastus lõppes ja arvamus, kellelt raha tulema peaks, pendeldatakse mööda erinevaid asutusi ringi, on pehmelt öeldes šokeerivad. Väärkoheldud inimesel on tihtipeale niigi raske esimest sammu abi suunas teha ning jõudes õige tugigrupini, leitakse tihti vajalik abi. Nüüd aga, kui Tallinna linn on otsustanud, et MTÜ Eesti SV Tugigrupid Tallinna grupid enam nendepoolset rahastust ei saa ning et sellega peaks tegelema muu asutus, ollakse justkui tagasi nullpunktis.

Tundes isiklikult lapsepõlves seksuaalselt väärkoheldud inimesi saan öelda, et tegu ei ole millegagi, millest inimesed lihtsalt üle saavad. See haav jääb sügavale sisimasse ja see hetk, kui seda üldse jagada julgetakse, on märgilise tähendusega. Sama märgilise tähendusega on ka rahastuse lõpetamine.

Sotsiaalkindlustusameti poolt toetust enam sellisel viisil loota ei ole ning nende poolt saadetakse abivajaja edasi e-konsultatsioonile. Oleme jah e-riik, aga võtkem asja mõistusega. See „meie-teie vastutus“ ping-pongi mäng Tallinna linna ja Sotsiaalkindlustusameti vahel võib abivajajatele kalliks maksma minna.

Huvitav oli ka fakt, et Tallinna linn otsustas sotsiaalministeeriumi vaimse tervise teenuse toetusteks mõeldud meetmest mitte raha küsida. Samas on see meede aidanud näiteks Viljandi valda oma tugigrupi toetamisel. Raha justkui ei ole, samas mingi rahapott vedeleb maas ja keegi kuskil otsustab, et ei, seda ka ei ole vaja kasutada. Paratamatult tekib küsimus, kas Tallinna linna lähisuhtevägivalla eksperdid üldse päriselt mõistavad mida selline rahastus tegelikult ohvritele pakutava toe mõttes tähendab, kui raha täis pugule lihtsalt selg keeratakse.

Eesti meedia on viimasel ajal aina rohkem kajastanud väärkohtlemist. Olgu selleks füüsiline, vaimne või seksuaalne väärkohtlemine või puudutagu see naisi, mehi, lapsi või loomi. Teema on päevakohane ja on ülimalt oluline, et kõik väärkoheldud saaksid vajaliku abi või toe. Kas see ei ole mitte märk, et abi saamist peaks paremini võimaldama ja antud valdkonna rahastust peaks suurendama, mitte muutma asja aina bürokraatsemaks ja abivajajatele kättesaamatumaks? Sellisel kursil ja selliseid otsuseid vastu võttes jõuamegi Eesti riigini, mis on täis väärkohtlejaid, pedofiile, zoofiile ja muu värdsuse halli ala.