„Härra president, mis jääb teile isiklikult meelde lõppevast 1994. aastast, mingi inimlik mulje, mingi nägemus, mingisugune visioon,“ küsib legendaarne telesaatejuht Urmas Ott president Lennart Merilt ja jääb ootama. President Meri jääb 7-8 sekundiks mõttesse, siis ohkab ja lausub: „Mul on tänase päevani vastamata üks kiri, mille kirjutas mulle ülikoolikaaslase poja tütar, kes kaotas oma isa Estonia õnnetuses. Ta kiri oli 14. aastase lapse kiri. Tõsine, ja ka siis kui lootust enam ei olnud, ikka veel lootusega ja mul ei ole olnud, noh seda hingejõudu talle vastata.“ See hingeminev lugu internetiavarustest leitavast intervjuust viib mõtted koheselt sellesse Eestimaa jaoks traagilisesse aastasse, võtab aasta kokku, annab selles juhtunud kohutavale õnnetusele inimliku mõõtme ja niipalju kui selles olukorras võimalik, siis ka inimlikku tröösti.  

Olles ise mitmeid teinud, siis julgen öelda, et riigipea aastalõpu intervjuu on üks keerulisemaid intervjuužanre. Kõige täpsemalt öeldes võiks selle kohta öelda, et tegu on paraadintervjuuga, milles on võrdselt olulised nii pidulik kui ka sõnumiga miljöö, aga veelgi rohkem sõnum.  Usutlus peaks lõppevast aastast tooma välja Eesti jaoks kõige olulisema, andma presidendi aktsendi kõige märgilisematele sündmustele ja teemadele ning mõistagi vastama ka ühele meie põhiküsimusele ehk selle, kust me tuleme ja kuhu läheme.

Mirko Ojakivi Vääna mõisakoolis tehtud intervjuu Eesti Vabariigi presidendi Alar Karisega seda kõike ka oli. Põhjalikult ettevalmistatud intervjuus leidsid markeerimist kõik lõppeva aasta olulisemad teemad ning kust tuleme, kuhu läheme küsimus sai koha usutluse alguses läbi tarkuse ja rumaluse prisma kaudu tehtud arutelu. President Karis oli tulnud intervjuule avatud raamatuna, valmis küsimustele otse vastama. Oma selgel moel said vastuse küsimused, mida tuleks ette võtta, et valitsuse töökliima paraneks ning kuidas tuleks arendada Eesti energeetikat. Võib olla pisut selgusetumaks jäi seisukoht, kuidas kõrgharidusele raha leida, aga selle vastuse silus president seisukohaga, et erakondadel võiksid olla üks kaks prioriteeti, mida ei muudeta üle valimiste ning üks nendest võiks olla haridus. Kokkuvõtvalt oli tegu turvalise ja isegi rahustava kuulamisega, mida ühelt riigikogus toetuse pälvinud konsensuspresidendilt võikski oodata. Kui midagi jäi kripeldama, siis kujundi või loo puudumine, mis oleks aidanud rääkida nii presidendi enda kui lõppeva aasta lugu. Tema teekart järgmisesse aastasse ootab meid täpselt nädala pärast uusaastaööl.