Läinud nädalal saatis valitsus meile selge sõnumi: „Inimsed, ostke endale auto!“ Eksperiment riigi kulul „tasuta“ transpordist jätkab tupikusse sõitmist.

Elutu ja 2% väiksem number ministri laual olevas eelarvetabelis on päriselus kellegi ära lõikamine ühiskonnast. Me peame endale aru andma, et ühistransport maakondades ei ole mugavusteenus vaid maal elavatele peredele eluliselt vajalik. Sellega saab inimene kooli, arsti juurde, tööle, poodi, kirikusse. Kui nüüd riigi kulul „tasuta“ enam ei saa, siis jääb kaks valikut, kas sõita autoga või kolida ära. Pikas plaanis kolitakse ära ja elu vaikselt ääremaastub ja hääbub.

Tiit Pruulil on õigus, exceliga riigi juhtimine on ebaprofessionaalne, oli seda kevadel ja on ka praegu. Tulemuseks on halvem avalik teenus, riigis pettunud inimesed ja partnerid. Ühistranspordi puhul siis vedajad.

Kuulates riigijuhte rääkimas ühistranspordi olulisusest tekib paratamatul ajus konflikt – jutt on loogiline, plaanid lennukad, aga teod reaalsuses taanduvad ambitsioonituks protsentarvutuseks Exceli tabelis.  Päriselus tähendab kahjuks riigi kokkuhoid lisaprobleeme kohalikele omavaltisustele ning inimeste suuremaid kulutusi isiklikele sõiduautodele. Seega julgen väita, et see mis riik justkui kokku hoiab peab kohalik elanik nüüd oma taskust kinni maksma ja karistatakse eelkõige neid, keda riik peaks just kõige rohkem aitama.

Ühistransport vajab muutust ning on juba  muutumas. See pole enam ammu ainult liinibuss vaid sinna on ettevõtjate eestvedamisel tekkinud teenused nagu sõidukite lühirent, sõidujagamine, nõudluspõhine transport. Kohalikud omavalitsused on käivitanud kooli transpordi, vanurite poeringid jne. 2% liinivõrgu kokku tõmbamise asemel peaks riik Excelit kasutama selleks, et arvutada kuidas pakkuda parimat teenust ning millisest lahendusest võidaks ühiskond kõige enam.

Ma julgen kinnitada, et tegelikkuses on mitmed lahendusi mida saaks rakendada kohe ja millega inimesed ja kohalik tasand hea meelega kaasa tuleks. Olen ettevõtjana tänaseks aidanud testida uuenduslikke teenuseid nagu isejuhtivad bussid Tallinnas ja Tartus või  käivitada nõudluspõhise transpordi pilootprojektid Saaremaal ja Tartu linnas.

Mida muuta? Esiteks anda inimestele kindlus, et ühistransport on kõigile kättesaadav. Seal kus graafikutega bussi ei kannata sõitma panna rakendatakse nõudluspõhist transporti, aga kedagi ei jäeta maha. Saaremaal sõitjate käest kogutud tagasisisde näitab, et  ca 75% vastanutest on hea teenuse eest valmis maksma.

Teiseks anda õigus ühistranspordi keskustele teenida tulu ja võimalus päriselt seista selle eest, et kohapeal saaks head teenust.

Kolmandaks teen ettepaneku saada kokku ettevõtjate ja omavalitsustega ning arutada, mis otsuseid me peaks täna ühiskonnas tegema, kuidas ühistransporti muutma, et sinna  reisijaid juurde tuleks. Erasektor on hea meelega valmis kaasa mõtlema, et lahendusi leida. Strateegia tekstide kõrval saaks palju enam praktikas kaasa rääkida, et muutused juhtuks täna mitte kunagi hoomamatus tulevikus

Selle tulemusena ilmselt lendaks liinivõrgu kärpimise otsus  prügikasti, inimesed säilitaksid usu headesse riigi teenustesse ning ettevõtjatel avarduksid võimalused pakkuda paremaid liikuvuse teenuseid.  Ja mis põhiline, Eestis tervikuna oleks parem elada.

Pirko Konsa

Modern Mobility   tegevjuht

Erakond Eesti 200  juhatuse liige