Neil päevil saab 20 aastat Eesti esimese naiste varjupaiga loomisest. See on paik, mis on vägivalla eest põgenevate naiste ja laste jaoks turvaline uue elu algus. Tartus on viimase viie aasta jooksul toetatud ligikaudu 300 naist aastas, kellest enam kui pooltel on laps(ed). See on märkimisväärne arv inimesi, kes on saanud elult uue võimaluse tänu sellele, et oleme olemas olnud.

Eestis on kogu iseseisvusaja töötatud selle nimel, et siin oleks hea ja turvaline elada. Arusaadav maksusüsteem, heal tasemel kõigile kättesaadav haridus, arstiabi, sotsiaaltöö, päästjad ja politsei. Turvalisus võib tähendada paljusid erinevaid asju ja seisundeid. Näiteks kõigil, kes saavad ja tahavad, on töö, kõigil on kodu soe ning lapsed ja eakad on austatud, kaitstud ja hoitud. Et riik on hästi ja tõhusalt korraldanud vajalikud teenused.

Me oleme palju sellest ka saanud ja juba olemasolev on peamiselt vaja muuta paremaks. Ja paljus pole puudujääv kinni tahtmises, vaid rahas, mida on alati vähem kui tarvis. Õhukeseks otsustatud-riivitud riigis on raha liiga vähe, sinna pole midagi parata. Efektiivsuse investeeringuteks (ehk taustatööde ja andmete töötlemise automatiseerimiseks) raha napib ning hädavajalike ametite esindajad – õpetajad, meedikud, päästjad, sotsiaaltöötajad ja politsei – on tõsiselt alamakstud.

Samamoodi on arenenud töö naistevastase ja perevägivalla vähendamiseks. Optimistina tahaksin väga kirjutada, et kaotamiseks, aga realistlikult loodan, et ühel päeval on see lihtsalt väga väike osa kuritegudest.

Vägivald on probleem, mis mõjutab palju rohkemat kui seda üht paari suletud uste taga.

Eeltöö selleks, et 20 aastat tagasi 26. novembril Tartu naiste varjupaik avati, oli tehtud mitu aastat varem sotsiaalministeeriumi ametnike ettevõtmisel. Sest selleks, et saada kodanikualgatus, on vaja enne arusaamist, et probleem on päriselt olemas ja see mõjutab ühe elanike grupi õigust turvalisele elule, mida meie põhiseadus nõuab kõigi jaoks.

Algus oli keeruline. Nagu paljud vabaühendused, töötas ka naiste varjupaik, mis hiljem nimetati tugikeskuseks selle tegevuste ampluaad arvestades, mitu aastat tasuta. Tartu linn andis kasutada ühe korterelamu keldriruumid, mille remondiks oli vaja leida annetusi. Aktiivsed naised raha ka leidsid ja varjupaiga avasid. Neli aastat hiljem saime suuremad ruumid, mida jällegi tuli nullist üles ehitada, et sinna oleks võimalik üldse sisse kolida. Taas vabaühenduse kokku otsitud raha eest.

Ühel hetkel leidis ka Tartu linn, et see töö on vajalik, ja toetas me tegevust mitu aastat. Koos riigipoolse tegevustoetusega oli lõpuks võimalik korraldada stabiilne ööpäevaringne töö. Ning 2018. aastast on naiste tugikeskuste tegevus ka seaduse toel rahastatud.

Meie jaoks on kallis, kui kasvab üles järgmine põlvkond inimesi, kes ei oska suhelda ja kellest perekonna mustreid järgides saab vägivallatseja või selle ohver.

Siiski, nagu mitmed teised riigi pakutavad teenused, on ka meie töö tugevalt alarahastatud. Teades, mida meie nõustajad teevad, millistest kohtadest naisi ja lapsi välja sikutatakse, kuidas nad toetades tunde ei loe, on nad ära teeninud palju enamat.

Siin tuleb mängu vabaühenduse suutlikkus teha seda, mida kõik ei saa või ei taha: otsida annetusi, leida projekte, millest annab toetajate tööd natuke paremini tasustada. Aga sama oluline on seista valdkonna (naiste toetamise) arendamise eest, teha teavitust, et ühiskond ja kogukond saaks aru, et vägivald on probleem, mis mõjutab palju rohkemat kui seda üht paari suletud uste taga. Tuleb koolitada, teavitada, jälle koolitada. Arenemine annab võimaluse, et ühel hetkel meid vajatakse vähem. Vaid tagajärgedega tegelemine ei ole mõistlik ega jätkusuutlik.

Järgmiste aastate tööna on meil ees uued mured. Nagu teiste kuritegude puhul, peame ükskord jõudma sinnamaani, et vägivallatsejad hakkavad oma tegude eest reaalselt vastutama. Selleks me vajame kogukonna abi – igaüks meist saab seda tegelikult nõuda. Vägivalla märkamist ja kõrvalseisjana abi pakkumist samuti. Meie jaoks on kallis, kui kasvab üles järgmine põlvkond inimesi, kes ei oska suhelda ja kellest perekonna mustreid järgides saab vägivallatseja või selle ohver. Ja tsükkel läheb jälle käima …

Vägivald on kallis: aastas maksab see Eesti maksumaksjale 116,5 miljonit eurot. Kui seda raha saaks suunata mujale, oleks mõnes teises paigas jälle natuke parem. Näiteks võidaks haridus või üldine turvalisus. Mis oleks, kui lepime kokku, et teeme Tartu koos turvalisemaks?