Seda ei ole lihtne saavutada ja isegi siis on agressorriik Venemaa ka pärast kõiki kaotusi Ukrainas võimeline meid sõjaliselt ründama ja mis on kõige olulisem, Kremlil on tahe sõdida.
Pärast massiivset valearvestust ja sellele järgnenud sissetungi Ukrainasse 24. veebruari 2022 tabas Kremlit šokk. Mitte miski ei läinud nii, nagu president Putin ja tema seltsimehed olid ette kujutanud. Venemaa esialgne plaan oli kukutada Ukraina valitsus umbes nädalaga, aga seda ei juhtunud.
End maailma teise sõjalise jõuna reklaaminud Venemaa relvajõud on kaotanud umbes nelja tankiarmee jagu tanke, 286 lennukit ja üle 116 000 sõduri surnutena.
Venemaa on kaotamas sõda Ukrainas
President Putin peab võimul ja elus püsimiseks olukorda eskaleerima. Võimalused selleks on Ukraina tsiviiltaristu ja elanikkonna veel jõhkram ründamine, üleüldise sõjaseisukorra välja kuulutamine Venemaal, üldmobilisatsioon või massihävitusrelva kasutamine, aga kõik see tõenäoliselt ei muuda lahinguväljal tõsiasja, et ukrainlased on võtnud kõigil operatiivsuundadel initsiatiivi.
Venemaa on viinud oma ühiskonna tunnetuslikult kolmandasse maailmasõtta Ameerika Ühendriikide ja nende liitlaste vastu Ukrainas.
Venemaa õpib sõdimisest kogu aeg ja kohandub kaotustele, pikale sõjale ja vastasseisule kogu vaba maailmaga. Venemaa on viinud oma ühiskonna tunnetuslikult kolmandasse maailmasõtta Ameerika Ühendriikide ja nende liitlaste vastu Ukrainas. Venelasi on lihtne panna Kremli valesid uskuma, sest lõviosa venelastest ei ole mitte kunagi käinud välismaal ega kogenud vabadust ja head elu ning nende pea asemel on televiisor, mis võtab vastu ainult telesignaali Ostankinost.
Venemaa on oma majanduse üle viinud sõjaaja rütmi. Tehased töötavad kolmes vahetuses. Tanke remontivas Uralvagonzavodis pandi tööle esimesed 250 vangi, kes on sisuliselt sunnitöölised, nagu olid vangid teise maailmasõja ajal ja enne seda.
Kõige valusam on ohvitseride ja spetsialistide kaotus sõjas, aga seda kompenseerib Venemaa nagu ikka tohutu hulgaga. Uue kahuriliha mobiliseerimine Venemaal on vältimatu.
Venemaa üritab okupeerida Donetski ja Luganski oblasti ning suruda Ukrainale peale rahu oma tingimustel, eesmärgiga kindlustada vallutatud alad, reorganiseeruda ja siis mõne aasta pärast sõda jätkata. Venemaa diplomaatiline ja informatsiooniline surve vaherahuks ei ole olnud edukas.
Valgevene sõtta astumine ei ole praegu tõenäoline, küll aga kasutab Venemaa Valgevene territooriumi õhusõjas ja Ukraina vägede sidumiseks.
Ukrainlased ei väsi ega murdu
Ukraina on suutnud hoida rahvusvahelist toetust ja riik püsib. Ukrainlased ei väsi ega murdu nähtavas tulevikus, vaid vastupidi, sõja tules sünnib ukraina rahvas taas.
Ukraina riivib järjekindlalt Vene väge liikuvkaitses ja valmistab ette operatsioone vabastamaks kogu oma territooriumi. Ründamiseks on Ukrainal vaja neli–viis rasket ehk siis soomusbrigaadi. Näiteks ühes Ameerika Ühendriikide soomusbrigaadis on kuni 5000 võitlejat, 80 tanki, 160 jalaväe lahingumasinat, 18 liikursuurtükki, luure ja toetusmasinad. NATO ja Euroopa Liidu riigid on teatanud ja teatamas arvestatavas koguses ründerelvastuse andmisest Ukrainale. Muidugi võtab relvade kohalejõudmine ja harjutamine mõnevõrra aega, aga kevadeks on uued üksused lahinguvõimelised. Lääne relvastusega ja läänelikult juhitud Ukraina üksused on suutelised läbistama Vene kaitseliine nagu kuum nuga võikamakat.
Venelaste õudusunenägu on ukrainlaste võimalik läbimurre lõunarindel Melitopoli ja Mariupoli peale, mis katkestab maismaaühenduse Krimmiga ning loob eeldused Krimmi vabastamiseks ja pärsib Vene Musta mere laevastiku niigi piiratud tegevusvabadust. See kaotus kõigutaks Putini režiimi kõvasti.
Sõja õppetunnid
Ukraina sõda on nagu avatud raamat, mille iga järgmine lehekülg õpetab meid, kuidas oma isiklikku vabadust ja meie riigi iseseisvust hoida ja kaitsta.
Iga Eesti teovõimeline ja täiskasvanud kodanik peab teadma, mida kriisi korral teha, mis on tema roll ja kuidas ellu jääda. Eesti laiapindne riigikaitse peab andma meie inimestele pikas plaanis turvatunde ja riigile võime tulla toime mis tahes kriisidega.
Ukraina sõda on nagu avatud raamat, mille iga järgmine lehekülg õpetab meid, kuidas oma isiklikku vabadust ja meie riigi iseseisvust hoida ja kaitsta.
Eesti poliitiline tase peab võimalikult konsensuslikult otsustama, kuidas ja mil viisil meie riigina oma inimesi kaitseme. Eesti on parlamentaarne vabariik ja see poliitiline tase saab olla ainult meie erakonnad. Seepärast peab parlament võtma võimu tagasi, mitte jätma nii tähtsaid otsuseid valitsusele, sest isegi elu ja surma küsimused võivad poliitiliste mängurite käes peenrahaks muutuda. Piisab, kui tuletada meelde piinlikku poliitilist kemplust keskmaa õhutõrje vajaduse, võimalikkuse ja võimatuse üle.
Venemaa andis esimesed õhulöögid Ukrainas kunagiste sõjaväebaaside asukohtadesse, kuigi osa neist ei olnud enam sõjaväe käes. Pärnus on üks sihtmärk arvatavasti endine sõjalennuväli Eametsas, aga võib-olla ka endised kasarmud Tammsaare puiesteel. Täna on õhulöökidega võimalik hävitada meie kesksed laod ja isegi mobilisatsioonidepood. Jajah, oleme kuulnud varude hajutamisest kriisi korral, aga seegi tegevus, kui sinnamaani üldse jõutakse, on hõlpsalt rünnatav.
Seepärast vajab Eesti mitte ainult keskmaa õhutõrjet, vaid kogu Eestit katvat õhu- ja raketikaitset ehk siis mitmekihilist Kalevipoja kuplit eesmärgiga kaitsta meie elutähtsat taristut ja kõiki elanikke.
Maaväe arendamine peab jätkuma, mereväe lahinguvõime juba tõuseb lühikeses perspektiivis hüppeliselt. Otsustava tähtsusega on õhusõja, küber- ja inforünde võimete arendamine. Kaitseliit vajab ülesannete täitmiseks selgelt rohkem ressursse. Nutikalt tuleb ära kasutada eesti teaduse, inseneeria ja ettevõtjate oskusteave mehitamata lahinguplatvormide arendamiseks õhus, maal, vees ja vee all. Kümneid ja sadu tuhandeid mobiliseeritud rumalat kahuriliha on tark panna hävitama droonid, sest nagu rahvatarkus õpetab, ega siis inimene ikka massina vastu ei saa, olgu seda inimest siis kas või kümnetes tuhandetes.