Kremli mõtlemises ei ole kunagi olnud rahuaega, sest riikidel on huvid ja riigid on kogu aeg sõjas, kirjutab strateegilise kommunikatsiooni ekspert Peeter Tali.

Vene sõjalise mõtte edasiarendus on leidnud, et 21. sajandil on kindlad piirid sõja ja rahu vahel kadumas. Sõdu enam ei kuulutata; need algavad ja jätkuvad võõraste mallide järgi. Sõjareeglid on muutunud. Mittesõjaliste või laiapindsete strateegiliste eesmärkide saavutamise vahendite roll on kasvanud ja paljudel juhtudel ületavad need oma tõhususes sõjalise võime.

Konflikti fookus on muutunud poliitiliste, majanduslike, info, humanitaar- ja muude mittesõjaliste meetmete laialdase kasutamise suunas, mida rakendatakse kooskõlas elanikkonna protestipotentsiaaliga. Kogu konfliktist moodustavad sõjalised meetmed vaid neljandiku tööriistakastist, diplomaatilis-poliitiliste, majanduslike ning info ja mõjutusmeetmete kõrval.

Kõike seda täiendavad varjatud sõjalised vahendid, sealhulgas infosõja ja erivägede tegevused. Vägede kasutamist, sageli rahuvalve ja kriisireguleerimise maski all, kasutatakse ainult teatud etapis, eelkõige konflikti lõpliku edu saavutamiseks. Infosõda avab laia asümmeetrilise ruumi vaenlase võitluspotentsiaali vähendamiseks ning katab kogu konflikti alates eskalatsioonist kuni de-eskalatsioonini. Nullfaasi ei ole, riigid on pidevas (info)konfliktis.

25. detsembril 2014 kirjutas Putin alla Venemaa Föderatsiooni sõjalisele doktriinile, mis võtab kokku õppetunnid kolmest sõjalisest kampaaniast. Selles doktriinis esitab Venemaa ainsa riigina maailmas väljakutse NATOle ja USAle, kirjeldades NATO olemasolu ohuna Venemaa julgeolekule.

Venemaa Föderatsiooni sõjaline doktriin loetleb ühe välise sõjalise riskina info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate kasutamise sõjalis-poliitilistel eesmärkidel ning näeb sisemise julgeolekuriskina nn õõnestavat teavitustegevust elanikkonna, eriti riigi noorte kodanike vastu. Eesmärk on õõnestada kodumaa kaitsmisega seotud ajaloolisi, vaimseid ja isamaalisi traditsioone. Kui Venemaa näeb seda kõike julgeolekuriskina, siis ilmselgelt on need suunad tähtsad Kremli enda väljapoole suunatud tegevustes.

Venemaa kaitseminister Sergei Šoigu ütles märtsis 2015: «Kätte on jõudnud päev, mil me kõik peame tunnistama, et sõnast, kaamerast, fotost, internetist ja informatsioonist üldisemalt on saanud järjekordne relvaliik, veel üks relvajõudude komponent. Seda relva saab kasutada heal ja kurjal eesmärgil. See on relv, millel oli roll meie riigi ajaloo erinevates sündmustes, nii meie kaotustes kui ka võitudes».

Ajakirjandus kui relvasüsteem

Putini Venemaa juhtkond käsitleb ajakirjandust relvasüsteemina, mille eesmärkideks on tinistada ära oma rahvas, külvata segadust ja valeinformatsiooni ning mõjutada meie elanikkonda ja lõhkuda moraali. Just sel eesmärgil on loodud telekanal RT ning Sputnik.

RT peatoimetaja Margarita Simonjan ütleb intervjuus avameelselt, et RT ülesanne on pidada infosõda ja kasutab läbivalt julgeolekupoliitilist terminit informatsionnoje protivoborstvo.

Venemaal ei ole sõltumatut ajakirjandust ega sõnavabadust. Vaba ajakirjanduse mahasurumise esimene nähtav märk oli saatejuhi ja teleprodutsendi Vladislav Listjevi mõrvamine 1. märtsil 1995 Moskvas. Hiljem on jõuametkonnad kruvisid kinni keeranud, Kremlile lähedal seisvad suurfirmad ja oligarhid on ajakirjandust kontrolli saavutamiseks lihtsalt kokku ostnud. Pärast laiaulatuslikku sissetungi Ukrainasse aasta tagasi sulges Kreml ka suhteliselt liberaalsena tundunud Ehho Moskvõ ja Novaja Gazeta.

Kreml ründab väärtuspõhist ühiskonda

Kremli propagandistlikud arutlused ja sõnavara leiavad tee läbi vandenõuteooriate ja kõlakodade meie inimeste peadesse. Kui Putini režiim ei suuda oma sõnumit läbi suruda, üritatakse eksitamiseks ja suunamiseks tekitada informatiivset udu, kus keegi ei saa enam aru olukorrast ega usu fakte. Usaldamatuse udus on lihtne saada «kasulikuks idioodiks» ja Kremli tööriistaks.

Putini Venemaa ründab liitlasi ja ühiskonda siduvaid, tavaliselt rahvusvahelistes lepete või põhiseaduste preambulates sõnastatud väärtuseid.

Putin režiim ei talu üksmeelt, solidaarsust ja koostööd. Kremli eesmärk on leida üles vaba maailma praod ja lõhkuda need ületamatuteks kuristikeks. Kolmeks peamiseks sihtmärgiks on sõnavabadus, demokraatlik riigikorraldus ja õigusriigi põhimõtted.

Demokraatliku riigikorraldust ründab Venemaa üritades sekkuda ja mõjutada teiste riikide valimisi. USA presidendivalimised, Prantsusmaa valimised, Saksamaa valimised, Brexit , Kataloonia iseseisvusreferendum jne, jne. Nüüd teame, et Jevgeni Prigožini võrgustik, mille kõige nähtavam osa on Internetiuuringute Agentuur ehk üks trollivabrikuid Peterburis Savuškini 55, üritas mõjutada ka Europarlamendi valimisi Eestis.

Sõnavabadust ründab Kreml demoniseerides vaba ajakirjandust ja luues meediakanaleid, mis näivad ajakirjandusena, aga ei ole seda mitte, nagu näiteks RT, Sputnik ja Baltnews.

Õigusriigi põhimõtteid murendab Putini Venemaa ärisidemete kaudu. Vaba maailma probleemiks ei ole mitte ainult sõltuvust tekitavad odavana näivad loodusressursid, vaid korruptsioon, mis Vene äriga lahutamatult kaasas käib.

Strateegilised ja operatiivtasandi eesmärgid

Strateegilisel tasandi on Putini Venemaa eesmärk lõhede tekitamine rahvusvaheliste organisatsioonide ja liitlasriikide vahele nagu näiteks ÜRO, Euroopa Liit, NATO, Rahvusvaheline Olümpiakomitee, Maailma Kaubandusorganisatsioon. Soovitud tulem on koosmeele ja koostegevusvõime lõhkumine ning otsustusprotsessi aeglustamine või selle võimatuks tegemine.

Operatiivtasandil on eesmärgiks lõhede tekitamine konkreetses sõjateatris või regioonis asuvate riikide vahel või elanikkonna lõhestamine sihikule võetud riigis või piirkonnas.

Elanikkonna lõhestamise ehk «inimmaastiku kujundamise» eesmärk on külvata usaldamatust riigi juhtkonna, valitsussektori ning tavaelanike vahel. Ei ole oluline keda ja kuidas vastandada, kas noored-vanad, mehed-naised, luterlased-õigeusklikud, tatarlased-venelased, konservatiivid-liberaalid – peaasi, et õnnestub konflikti õhutada.

Eestis on õnnestunud inimesed tänavale tuua näiteks Teise maailmasõja ajaloo võltsimisega ning aruteluga kooseluseaduse üle. Venemaa kindralstaabi sõjaväeluure peavalitsuse (GRU) 12. direktoraadi sõjaväeosa 54 777 ehk siis 72. eriteenistuse keskuse ohvitserid on olnud väga edukad üleilmselt COVID-19 kohta käiva ja vaktsineerimisevastase desinformatsiooni külvamisel.

Taktikalisel tasandil toetatakse lahingutegevust mõnes konkreetses piirkonnas, nagu näiteks Ukrainas täna.

Suitsevat revolvrit laual ei ole

Prigožini võrgustiku ja EKRE juhtide võimalike sidemete kohta ei ole rohkem andmeid, kui Politico on avaldanud. Prigožini võrgustik ise on koostööd küll Politicole kinnitanud, aga ma ei julge uskuda idapiiri tagant tulevaid kindlas kõneviisis väiteid. Loodan, et meie vastuluure teeb oma tööd hästi ning varem või hiljem saame rohkem teada.

Samas analüüsides vaid Mart Helme kolme väljaütlemist liigub mõte ühes suunas. Esiteks, Soome peaminister on müüjatüdruk (2019). Teiseks, Ameerika Ühendriikide presidendivalimised on võltsitud ja valitud president on närakas (2020). Ja kolmandaks Leedu valimised on süvariigi skeem (2021). Need näivad olevat otsekui lünktekstid Kremli töövihikust.

Soome peaministri ja Leedu solvamine täidab Kremli operatiivtasandi eesmärki piirkondlikuks lõhestamiseks. Soomlased räägivad vähe, aga peavad kõike meeles. Leedukad on väga uhked oma vabadusjanu, demokraatia ja isepäisuse üle ning igaüks, kes seda kahtluse alla seab, ei ole enam sõber.

Ameerika Ühendriikide presidendivalimiste küünib juba strateegilisele tasemele eesmärgiga lõhkuda esiteks nn vana Lääne ja Ida-Euroopa koostööd ning teiseks Atlandi-ülest koostööd.

Kui siia lisada juurde Ukraina ja ukrainlaste vaenamine ning Ukraina relvastamisele kaigaste kodaratesse loopimine, siis kahtlusepilved muudkui tumenevad.

Suitsevat bolševike Nagant-revolvrit muidugi laual ei ole. Vana sõber kindral Johannes Kert tavatses öelda, et igal pikaaegsel lollusel on tavaliselt mingi tark põhjus.

Ma sooviksin väga uskuda, et tegemist on vaid kasulike idiootidega. Kindlasti on EKREs patrioote ja korralikke inimesi ka. Vähemasti Leo Kunnas on korralik inimene, aga ta ei ole vist EKRE liige ka.

Vene kindralstaap on ehitanud järjekindlat üles infosõja võimet. «Infodomeen, millel pole selgelt määratletud rahvusvahelist piiri, annab võimaluse kaugeleulatuvateks varjatud tegevuseks mitte ainult kriitiliselt olulise info infrastruktuuri, vaid ka riigi elanikkonna suhtes, mõjutades otseselt riigi julgeolekuolukorda… Just seepärast on sõjateaduse kõige olulisem ülesanne töötada infosõja tegevuste ettevalmistamise ja läbiviimise küsimustega,» rõhutas Venemaa kindralstaabi ülem kindral Valeri Gerassimov 2019 aastal kõnes sõjateadlastele.

Venemaa oli omandanud tunnetuslikus lahinguruumis tegutsemise vilumuse ja enesekindluse. Putini Venemaa kasutas valetamist, desinformatsiooni, naeruvääristamist demagoogiat ja hirmutamist üsnagi tõhusalt.

Pärast massiivset valearvestust ja sellele järgnenud sissetungi Ukrainasse 24. veebruari 2022 tabas Kremlit informatsiooniline šokk. Mitte miski ei läinud nii, nagu Kreml oli ette kujutanud. Venemaa infosõdalased osutusid haledateks amatöörideks võrreldes innovaatiliste ukrainlastega. Ukrainlased ei ole sõda veel võinud, aga Vene kindralstaap on sõja inforuumis juba kaotanud.

Ukraina sõda on nagu avatud raamat, mille igalt uuelt leheküljelt on meil võimalus õppida, kuidas infosõjas ellu jääda ja võita sõda sõtta astumata.

Eesti kodutöö

Eesti julgeoleku kindlustamise võtmeteguriks on psühholoogilise kaitse ja strateegilise kommunikatsioon välja arendamine, sest ega relvad ja laskemoon ei sõdi üksi. Ikka inimesed ja nende tahe võitlevad. Kui kaitsetahe on mis iganes viisil või põhjusel murtud, ei tule mobilisatsioonist siirt midagi välja. Seepärast vajavadki Eesti inforuum ja ühiskond kindlat kaitset desinformatsiooni ja vaenuliku mõjutustegevuse vastu. Kaitseväe Küberväejuhatus peab tõstma otsustavalt küber- ja inforünde võimekust.

Ringhäälingu toimimine tuleb sätestada elutähtsa teenusena, sest elanikud vajavad usaldusväärset informatsiooni nii rahu kui ka kriisi ajal. Rahvusringhääling vajab pikka plaani, rahastamise kava ja otse loomulikult ka kaasaegse tehnoloogilise varustusega telemaja.

Strateegilise kommunikatsiooni võimekus tuleb viia uuele tasemele, ühtse juhtimise alla ning ehitada üles suutlikus kiiresti ja tõhusalt reageerida vaenulikele infooperatsioonidele.

Sõnavabaduse ja vaba ajakirjanduse kaitseks tuleb luua kiirreageerimisüksus, mis tuvastab, jälgib ja lahendab meie inforuumis intsidente, teavitab ohtudest ja korraldab vastutegevust. Samatüübiline üksus nagu on küberohtudele reageerimiseks loodud CERT riigi infosüsteemide ameti koosseisus.