Valimiskampaanias on läinud poliitiliseks ülepakkumiseks, mitu protsenti SKP-st tuleks sõjalisse kaitsesse investeerida. Tegelikult tuleb küsida, millist ülesannet me lahendame ja mida ning millises järjekorras Eesti kaitseks vaja on, mitte tembutada abstraktsete protsentidega, kirjutab Peeter Tali.

Kaitseväe juhataja kindralleitnant Martin Herem hoiatas, et isegi kui Ukraina võidab sõja ja vabastab kogu oma territooriumi ei saa ajalugu fukuyamalikult ega kuidagi teistmoodi läbi. Vastupidi, revanšism ei kao Venemaalt kuhugi, kaotus Ukrainas ja eneseisolatsioon võib Venemaad tõugata järgmise valearvestuseni ründama ükskõik, mis ettekäändel mõnd naaberriiki. Näiteks meid. Või Soomet või Lätit.

Kaitseväe juhataja mõttekäik põhjustas särtsaka arutelu ja tõi valimistest tiinel poliitmaastikul kaasa süüdistusi ning kahetsusväärsel kombel isegi labast sõimu.

Kaitseväe juhataja pädevust ei ole põhjust kahtluse alla seada, sest Herem tegi täpselt seda, mida ta tegema peab. Herem juhtis oma sirgjoonelisel moel meie kõigi tähelepanu reaalsusele ja vaatas väejuhi strateegilisest vaatevinklist tulevikku. See ei ole sekkumine valimisvõitlusesse ega soov iga hinna eest suurendada kaitsekulutusi.

Hoolimata soovmõtlemisest on agressorriik Venemaa ka pärast kõiki kaotusi Ukrainas võimeline sõjaliselt ründama ja, mis on kõige olulisem, Kremlil on ka tahe sõdida.

Terve Venemaa sõda

Ukrainas ei käi mitte Vladimir Putini, vaid terve Venemaa sõda. Venemaa meedia ja meelelahutustööstus on viimase kolme aastakümne jooksul sisendanud venelastesse jõu kummardamist ja võidu kultust. Kreml on arendanud müüti, et venelased on erilised ja neil on õigus tappa selleks, et teha head ja päästa maailm.

Kolm põlvkonda rahus elanud Euroopa ei suuda seda soovi ja iha sõdida mitte kuidagi aduda. Ainus, mille üle keskmine venelane uhke on, on emake Venemaa ja deržaava, mis on midagi enamat kui riik, riik ja isegi impeerium.

Putini Venemaa õhkkond, mõtteviis ja käitumine on segu Bütsantsi salakavalusest, nomaadide julmusest, nõukogulikust minnalaskmisest (et mitte öelda pohhuismist), tugevat kätt ihkavate pärisorjade allaheitlikkusest ja juhikultusest. Putini võimukese on kui läbikasvanud liha, mis koosneb silovikest (sõjaväelased ja kõikvõimalikud eriteenistused rõhuga tähekombinatsioonil FSB), korruptantidest, kurjategijatest ja oligarhidest.

Kõige suurem muutus, mille Putin on suutnud korda saata, on bandiitide lubamine või lausa kutsumine Kremli parketile. Võimuvertikaali on sulandud allmaailma arusaamine müstifitseeritud austustest, mis on rajatud hirmule ja alandamisele. Vabadus, vendlus, võrdus, aga ka õiguskord ja moraalinormid on Vene komberuumis täiesti tagaplaanil.

Kreml kontrollib venekeelset inforuumi ja taastoodab orwellikku paralleelmaailma. Venelased usuvad Kremli valesid, sest lõviosa venelastest ei ole mitte kunagi käinud välismaal ega kogenud vabadust ja head elu. Kui pea asemel on televiisor, mis võtab vastu ainult signaali Ostankinost, siis ei ole põhjust loota meeleparandusele ega empaatiale.

Venemaa on viinud oma ühiskonna tunnetuslikult kolmandasse maailmasõtta, mida Venemaa peab Ameerika Ühendriikide ja nende liitlastega Ukrainas.

Väljapääsuks ja töötavaks lahenduseks oleks agressorriigi deputiniseerimine ja demilitariseerimine, nagu liitlasriigid tegid pärast Teist maailmasõda okupeeritud Saksamaa ja Jaapaniga. Sõjakurjategijad peavad rahvusvahelises kohtus saama teenitud karistuse nagu said pärast Teist maailmasõda sakslastest ja jaapanlastest sõjakurjategijad. Tuumariik Venemaa okupeerimisele ja kriminaalse Venemaa väärtushinnangute jõulisele muutmisele ei julge veel mitte keegi isegi mõeldagi.

Venemaa võime sõdida

Venemaa on kandnud tohutuid kaotusi maal, õhus ja tunnetuslikus lahinguruumis. Mereväe lahinguvõime on suures plaanis säilinud, ehkki Musta mere laevastiku lipulaev sümboolse nimega Moskva on merepõhjas ja ukrainlased on vangistanud Balti laevastiku madruseid, kes on saadetud Ukraina rindele sõna otseses mõttes tankistideks.

Mobilisatsiooniressurss on rusikareeglina umbes kümnendik elanikkonnast, Venemaa puhul seega 14 miljonit inimest. Venemaa ise hirmutab muidugi veel suuremate numbritega, aga need on selgelt ebarealistlikud. Järgmiste sadade tuhandete meeste mobiliseerimine on Kremli jaoks lihtne otsus.

Relvastus ja laskemoon kuluvad, aga Venemaa on oma majanduse üle viinud sõjaaja töörütmi. Tanke seatakse töökorda ja toodetakse uusi rakette. Tehased töötavad kolmes vahetuses ja tanke tootvas Uralvagonzavodis pandi tööle esimesed 250 vangi, kes on sisuliselt sunnitöölised, nagu olid vangid Teise maailmasõja ajal ja enne seda.

Kõige valusam on ohvitseride ja spetsialistide kaotus, aga seda kompenseerib Venemaa nagu ikka tohutu hulgaga uute inimestega. Vene kindralid ei suuda juhtida ühendoperatsioone maal, merel, õhus, kosmoses, küber- ja inforuumis, nagu seda teevad noored ja nutikad Ukraina kindralid.

Vene paljukiidetud operatiivkunsti ei ole rinnetel näha, muidugi kui kindral Sergei Surovikini taandumine Hersonist kõrvale jätta. Aga Venemaa ja Venemaa kindralid õpivad sõjast ja sõdimisest kogu aeg.

Lõppude lõpuks ei ole kuhugi kadunud Venemaa iha impeerium taastada. Me ei tohi alahinnata Venemaa agressiivsust, tahet ja võimet meid rünnata.

"Seepärast peab Eesti poliitiline tasand võimalikult konsensuslikult otsustama, kuidas ja mil viisil meie riigina oma inimesi kaitseme."

Seepärast tasub kuulata, mida meie kaitseväe juhataja ja teised kogenud kaitseväelased räägivad. Just seepärast peab Eesti poliitiline tasand võimalikult konsensuslikult otsustama, kuidas ja mil viisil meie riigina oma inimesi kaitseme.

Eesti on parlamentaarne vabariik ja see poliitiline tasand koosneb riigikogus esindatud ja esindamata erakondadest. Selleks on vaja sõlmida laiapindne vähemalt kaheksa-aastane riigikaitsekokkulepe, mis sätestab laiapindse riigikaitse arengusuunad, ülesehituse ja rahastamise põhimõtted.

Eesti laiapindne riigikaitse peab andma meie inimestele pikas plaanis turvatunde ja riigile võime tulla toime mistahes kriisidega. Võimalikult konsensuslikult tähendab, et võimalikult paljud poliitilised jõud peavad olema valmis leppele alla kirjutama, aga ilmtingimata mitte kõik erakonnad.

Kaitseväe juhataja, päästeameti peadirektor ja teised kõrged riigiametnikud annavad ministritele ning valitsusele nõu oma valdkonna ekspertidena, ent laiapindne riigikaitse on igale eesti inimesele nii oluline valdkond, et seda ei saa jätta otsustamiseks ainult valitsusele, sest see on elu ja surma küsimus.

Nii tähtsaid otsuseid ei saa jätta valitsusele, sest isegi elu ja surma küsimused võivad poliitiliste mängurite käes mängulaual peenrahaks muutuda. Piisab kui tuletada meelde piinlikku poliitilist kemplust keskmaa õhutõrje vajadusest, võimalikkusest ja võimatusest. Ukraina sõda on nagu avatud raamat, mille iga järgmine lehekülg õpetab, et meil on vaja mitte ainult keskmaa õhutõrjet, kogu Eestit katva õhu- ja raketikaitset ehk siis mitmekihilist Kalevipoja kuplit.

Teoreetiliselt on ballistiliste rakettidega võimalik hävitada konsolideeritud kesksed laod ja isegi mobilisatsioonidepood. Oleme küll kuulnud varude hajutamisest kriisi korral, aga seegi, kui selleni üldse jõutakse, on hõlpsalt rünnatav.

Millist ülesannet me lahendame?

Kaitseväe juhataja eksib, kui ütleb, et tema otsustab, millist sõjalist võimekust on Eestile vaja. Kaitseväe juhataja annab oma nõuande ja poliitiline tasand peab sellest esiteks aru saama ning siis otsustama. Piltlikult öeldes peab just parlament arutama ja otsustama, kas Eesti ostab endale maailma kõige moodsamad allveelaevad või ehitab veel ühe Eesti Rahva Muuseumi.

Paraku on valimiskampaanias läinud poliitiliseks ülepakkumiseks, mitu protsenti SKP-st tuleks sõjalisse kaitsesse investeerida. Tegelikult tuleb küsida, millist ülesannet me lahendame ja mida ja millises järjekorras Eesti kaitseks vaja on, mitte tembutada abstraktsete protsentidega.

Maaväe arendamine peab jätkuma, mereväe lahinguvõime tõuseb lühikeses perspektiivis hüppeliselt. Kriitiliselt tähtsusega on õhusõja, küber- ja inforünde võimete arendamine. Kaitseliit vajab ülesannete täitmiseks rohkem ressursse.

Nutikalt tuleb ära kasutada Eesti teaduse, inseneeria ja ettevõtjate oskusteave mehitamata lahinguplatvormide arendamiseks õhus, maal, vees ja vee all. Kümnete ja sadade tuhandete kaupa mobiliseeritud rumalat kahuriliha on tark panna hävitama droonid, sest nagu rahvatarkus õpetab, ega siis inimene ikka massina vastu ei saa.

Eesti on raskes julgeolekuolukorras. Meil tuleb endale ette seada väga selged kaitse- ja julgeolekupoliitilised eesmärgid, mida saavutada üksmeelselt tegutsedes pika plaani alusel. Selleks on vaja kõigi erakondade riigikaitse kokkulepet. Näiteks riigikogu kahe koosseisu vältel 2031. aastani. Liikudes poliitilistest tõmblustest ja valimistest häirimatult ja järjekindlalt õiges suunas otsejoones, mitte seisakute, jänesehaakide ja tagasisammudega.

Kaitseväe juhataja ja kaitseliidu ülema pädevuse kahtluse alla seadmine või nende toolide kõigutamine valimisvõitluses ei ole kindlasti riigimehelik ega eesti riigile kasulik. See on kasulik meie vastastele.

Ametis olev kaitseväe juhataja ei ole kindlasti mitte Issanda idioot ja saab oma ülesannetega hästi hakkama. Järgmise riigikogu vastutus on valida välja järgmine kaitseväe juhataja, kes jätkab sealt, kuhu kindralleitnant Martin Herem oma ametaja lõpuks jõuab. Järgmise, uue aja kaitseväe juhataja, kes suudab motiveerida kõiki meid koos lööma ülekaalukat vastast nutikuse, innovatsiooni, tehnoloogia ja metsiku kaitsetahtega.