20. sajandi progressivaimustuses kujunes välja arusaam, et kõik lahendused inimkonna ees seisvatele probleemidele on oma olemuselt tehnilist laadi. Leiti, et uued tehnoloogiad lahendavad energiaprobleemi ja seeläbi ka kliimakriisi ning et edusammud meditsiinis tagavad rahvatervise ja järjest pikeneva eluea, kirjutab Tartu Ülikooli mõtteloo professor Pärtel Piirimäe.

Samuti jagati arusaama, et majanduse areng ja majanduslike huvide globaalne põimumine kaotab maailmast sõjad. Selline maailmavaade on mõjutanud ka arusaamu, millist laadi haridusse peab ühiskond investeerima.

Kui hea elu kõigile on saavutatav tehnoloogiliste läbimurrete abil, siis näib tõepoolest mõistlik, et peaksime toetama eeskätt just praktiliste erialade omandamist. Nõnda on järjekindlalt kujundatud arvamust, et niinimetatud pehmed teadused on kasutu luksusfunktsioon, ühiskonnale kulukas hobi või mõnede noorte lapsepõlvepikendus, mida me keerulistel aegadel ei saa endale õieti lubada. Heal juhul on tunnistatud humanitaarhariduse funktsiooni rahvuse säilitajana. Näiteks ettevõtja Jaak Nigul on Postimehes 2019. aastal kirjutanud: «Akadeemiline vabadus maksumaksjate kulul peab olema piiratud teemadega, millel on reaalse kasu potentsiaal. Lisaks muidugi teatud mahus meid eestlasteks tegevad rahvusteadused.»

Isegi kui nõustume akadeemilise vabaduse piiramisega loodetava kasu nimel, ei ole üheselt selge, millist kasu ning kellele täpselt peab haridus tooma ning mis laadi haridusega on võimalik seda kasu saavutada. Olen kaugel arvamusest, et tehnoloogiline areng on kasutu – see on kahtlemata muutnud inimeste elu paremaks ja mugavamaks. Paraku on aga viimased aastad näidanud, et inimkonna lootmine suurte kriiside lahendamisel üksnes tehnoloogiale on illusioon.

Viimased aastad on paraku näidanud, et inimkonna lootmine suurte kriiside lahendamisel üksnes tehnoloogiale on illusioon.

Näiteid eelnimetatust võib leida mitmesuguseid. Näiteks farmaatsiatööstus suutis tõepoolest erakordse kiirusega välja töötada toimivad vaktsiinid, ent nende abi tervishoiukriisist ülesaamisel jäi piiratuks, sest takistuseks said teadmatus, hirm ning valeinfo levik. Kliimakatastroofi vältimiseks ei piisa paremast tehnoloogiast, vaid tarvis on muuta lõputul majanduskasvul ja piiramatul ressursside tarbimisel põhinevaid majandus- ja mõttemudeleid. Ning kui kataklüsm osutub vältimatuks, ei ole ühiskondlikku kollapsit võimalik ära hoida pelgalt tehnoloogiliste vahendite abil.

Samuti ei aidanud Venemaa rünnakut Ukraina vastu ära hoida ega ole seni seda peatada suutnud majanduslik või tehnoloogiline areng. Vastupidi, globaliseerunud majandus võimaldas Venemaal koguda sõjaks vajalikke ressursse ning rakendada lääne suhtes väljapressimistaktikat. Sõjatehnoloogia areng on üksnes suurendanud purustusi ning kannatusi sõjas. Et sõdu ära hoida või vähemasti vähendada nende puhkemise tõenäosust, peame kõigepealt mõistma sõdade tekkimise põhjuseid, mis peituvad inimpsühholoogias, ajaloos ning kultuuris. Võime seejuures küsida, kas hea hariduse ja laia silmaringiga Venemaa Föderatsiooni kodanikud annaksid oma õnnistuse Vladimir Putini sõjakäigule.

Kõigi nende probleemide lahendamine nõuab humanitaar- ja sotsiaalteaduste panust. See tähendab inimese käsitlemist mitte ainuüksi bioloogilise, füüsikalise ja keemilise olendina (mida ta kahtlemata samuti on), vaid mõistusliku, ühiskondliku ja kultuurilise olendina. Just seda õpetavad meile «pehmed teadused», mille objektiks on inimene ja tema mõttemaailm ajaloolises arengus ning kultuurilises mitmekesisuses. Siia juurde kuulub ka keele – eriti emakeele – kui mõtlemise instrumendi täpne ja tundlik kasutamine, mille läbi toimib ka omakeelse kultuuri säilitamine ning areng.

Et sõdu ära hoida, peame kõigepealt mõistma sõdade tekkimise põhjuseid, mis peituvad inimpsühholoogias, ajaloos ja kultuuris.

Avara akadeemilise hariduse kasulikkuse hindamisel tasub meelde tuletada vabal teadusel põhineva haridusmudeli rajaja Wilhelm von Humboldti haridusideaali. Humboldt on kirjutanud: «On olemas üldist laadi teadmised, ja veelgi enam, hoiakute ja karakteri kujundamine, mida vajavad kõik. Inimene on ilmselgelt ainult siis hea käsitööline, kaupmees, sõdur või ettevõtja, kui ta iseenesest ja ilma oma ametit silmas pidamata on hea, väärikas ning oma seisusele vastavalt valgustatud inimene ja kodanik. Kui me anname talle selleks vajaliku hariduse, siis omandab ta oma ametiks vajalikud oskused väga kergesti ning talle jääb vabadus ühest ametist teise üle minna, nii nagu seda elus nii sageli ette tuleb.»

Humboldt väitis seega, et inimese seesmisele arengule suunatud holistlik ja vaba haridus ei ole luksus või pealisehitis, vaid hädavajalik vundament, millele ehitada spetsialisti eriharidus. Selle vundamendi loomine võib olla oluliselt ajamahukam kui erioskuste omandamine. Inglismaal Cambridge’i Ülikoolis õppides üllatas mind, et pangad ja konsultatsioonifirmad eelistasid värbamisel klassikalise filoloogia või vene kirjanduse eriala parimaid lõpetajaid keskmisele majandustudengile.

Wilhelm von Humboldti (1767–1835) eestvedamisel loodi haridusideaal, mida kasutati Preisimaal haridussüsteemi reformimiseks ja millest võtsid hiljem eeskuju mitmed teised riigid.

Wikimedia Commons

Üks tuttav pankur, kes ka ise oli õppinud filosoofiat, selgitas, et investeerimispangandus on niivõrd spetsiifiline, et üldisest majandus- või rahandusharidusest niikuinii selles valdkonnas ei piisa. Süsteemselt mõtlema õppinud laia silmaringiga humanitaarteadlane omandab ametiks vajalikud uued oskused kiiremini.

Kahtlemata ei tähenda see, et me peaks koolitama filolooge selleks, et neist saaksid tulevikus head pankurid. Pigem tuleb Wilhelm von Humboldti mõtete juures tähele panna tema ideed sellest, et hariduse peamiseks eesmärgiks on valgustatud, s.t iseseisvalt mõelda suutva väärika inimese ja kodaniku kasvatamine. Just see on kõige parem viis sidusa ja demokraatliku ühiskonna loomiseks ning säilitamiseks.

Kõige selle juures võime siiski küsida, kas hariduse puhul peab alati silmas pidama vahetut ühiskondlikku kasu. Kas haridus ning enese harimine on ainult instrument mingi muu hüve saavutamiseks või on sellel ka omaette väärtus, nii et seda peaks toetama ka ilma otsestele tulemustele viitavate mõõdikuteta?

Vana-Kreeka filosoof ja polühistor Aristoteles leidis, et õnn seisneb oma inimliku, see tähendab mõistusliku ja ühiskondliku loomuse pidevas praktiseerimises inimese, sõbra ja kodanikuna. Hariduse omandamine ning eluaegne enesetäiendamine on just sedalaadi eluviis.