Praeguses riigikogus on 81 liiget, kes on saanud valijatelt isiku- või ringkonnamandaadi võistluses teiste kandidaatidega. Piltlikult öeldes on nad parlamenti sisenenud esiuksest. See võistlus toimub enamvähem ausalt, jättes hetkeks kõrvale asjaolu, et riigieelarvelise toetusega valimiskampaania tegemine tähendab seda, et valitsevad parteid tulevad valijatele nende enda raha eest kosja.

Aga lisaks neile on esinduskogus veel 20 inimest, kes on sinna pääsenud kompensatsioonimandaadiga ehk sisuliselt tagaukse kaudu. Kui ringkondades moodustub paremusjärjestus vastavalt häälte arvule, siis üleriigilised kompensatsioonimandaadid jagatakse suletud nimekirjade alusel. Nimekirjad koostab partei. See, kas järjestus sünnib parteilise demokraatia raames või seda eirates, polegi nii tähtis. Oluline on see, et nende saadikute mandaat tuleb sisuliselt erakonnalt, mitte valijatelt. Tõsi, valimistel peavad nad ikkagi kandideerima ja pälvima viis protsenti ringkonnamandaadi häältest, ent see on puhtalt vormistamise küsimus.

Suletud nimekirjade püsimine kolmkümmend aastat pärast taasiseseisvumist on Eesti demokraatia häbiplekk, mis õõnestab valijate usaldust demokraatia vastu. Sageli kurdetakse, et riigikogu usaldusväärsus ja valimiste osalusprotsent on madalad, ning arutletakse, millised peavad olema rahvaesindajate isikuomadused, et nad pälviksid rahva usalduse. Selle juures kiputakse unustama, et usalduse peamiseks aluseks on tunne, et tegu on tõepoolest rahva esindajatega.

Vaadakem tagasi, miks 1992. aastal selline süsteem loodi, et mõista, kas tollased kaalutlused maksavad ka tänasel päeval. Parteiliste nimekirjade eelistamine oli tingitud kartusest, et esimestel valimistel ei ole erakondlike nn tööloomade tuntus veel piisavalt suur (palun mitte segi ajada hobusega, keda keiser Caligula tahtis senatisse nomineerida). Seetõttu oli oht, et parlamendis hakkavad domineerima «telenäod ja sportlased», kelle pädevus ei ole vastutusrikka töö jaoks piisav. Suletud nimekirjad andsid parteidele võimaluse tagada vähem tuntud, aga kvalifitseeritud inimeste parlamenti pääsemine.
Need põhjendused ei päde juba ammu. Erakondadel on olnud kolmkümmend aastat aega, et endale vajalikke inimesi avalikkusele tutvustada, samuti on neil võimalus teha nad valimiskampaanias nähtavamaks kui teised.

Miks on valijatelt mandaadi saamine nii oluline? See on üks peamisi mehhanisme, mis tagab, et saadik on näoga valija poole. Kompensatsioonimandaat muudab saadiku immuunseks valijate pettumuse suhtes.
Parteid hoiavad praegusest süsteemist kiivalt kinni veel ühel põhjusel, mis demokraatiale kasuks ei tule.
Lootus pääseda üldnimekirjas turvalisele kohale tagab, et saadik oleks näoga hoopis erakonna poole ning peaks hoolega kinni parteidistsipliinist. Distsiplineeritud parteilane hääletab vajadusel ka südametunnistuse vastu. Kui partei usaldab, pole valijate usaldust vajagi.

Tegelikult tuleks kompensatsioonimandaadid üldse kaotada ning kõik mandaadid jagada ringkondades, et iga saadik oleks seotud konkreetse piirkonnaga. Nii oleks paremini tagatud ka regionaalne tasakaal ja ääremaade huvide kaitse parlamendis.

Aga miinimum, mida järgmine riigikogu koosseis peaks ära tegema, on suletud nimekirjade asendamine avatud nimekirjadega. Euroopa Parlamendi valimiste puhul suudeti selline muudatus ära teha. On kahetsusväärne, et meie demokraatiat õõnestav nähtus, mille lahendamine on olnud aktuaalne vähemalt alates Harta 12 liikumisest ja Jääkeldri protsessist, on muude kriiside varjus unustatud ning enamiku erakondade programmidest ei leia selle kohta ridagi.