Euroopalik ilmalik riik garanteerib usuühingutele autonoomia, aga mündi teine külg on see, et usuühingud ei saa nõuda, et ülejäänud ühiskond nõustuks nende religioossete tõekspidamistega.

Eesti kristlike usuorganisatsioonide juhid on jõuliselt sekkunud ühiskondlikku debatti samasooliste abielu teemal. 21. sajandi Euroopas mõjuvad kurioosumina Moskva patriarhaadi Eesti õigeusu kiriku metropoliidi Eugeni sajatused ja igavese tulega ähvardamised geide aadressil. Metropoliidi mure kristlike kõlblusnormide pärast Eestis kõlab eriti õõnsalt olukorras, kus tema emakirik on heaks kiitnud jõhkra agressioonisõja Ukraina vastu.

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku juhid on kritiseerinud valitsuse kavandatud perekonnaseaduse muudatusi märksa mõõdukamal toonil. Usuorganisatsioonidele ei saa nende konservatiivsemat lähenemist ühiskondlikele muutustele loomulikult ette heita ning mure oma normatiivse maailmapildi marginaliseerumise pärast on inimlikult mõistetav.

õSamuti on usklikel, täpselt nagu igal teisel kodanikul, põhiseaduslik õigus avaldada oma arvamust ühiskondlikes küsimustes.
Samas peaks olema selge, et ühelgi usuorganisatsioonil ega mingil teisel kodanike ühendusel ei ole Eestis monopoli või erirolli ühiskondlikku kõlblust puudutavates küsimustes. Eesti põhiseaduse §40 sätestab lapidaarselt, et „riigikirikut ei ole“. See ei tähenda mitte ainult seda, et EELK ei ole teiste usuorganisatsioonidega võrreldes eelisseisundis, vaid et Eestis on riik ja kirik põhimõtteliselt lahutatud. Eesti riik on oma loomisest peale olnud ilmalik ning praegune põhiseadus toetub otseselt 1920. aasta ja 1938. aasta põhiseaduste vastavatele sätetele.

Taasiseseisvunud ja üldiselt usuleiges Eestis ei ole riigikiriku küsimus kuigi aktuaalne olnud, kui välja arvata debatt, mis järgnes Kersti Kaljulaidi otsusele mitte osaleda presidendiametisse vannutamisele järgnenud usutalitusel. Presidendi otsus, mis viis endast välja mitmeid kristlikke parteilasi ja demonstreeris Mart Helme sõnutsi „Nõukogude Liidule omast võitlevat ateismi“, näitas tegelikult, et ta sai oma eelkäijatest paremini aru põhiseaduse §40 mõttest.

Põhimõtet, et ühe usuühingu rituaalid ei peaks olema sekulaarse riigi presidendi ametiastumise tseremoonia osa, on tänuväärselt järginud ka Alar Karis. See ei välista riigi koostööd usuühingutega ja nende toetamist.

Riigi ja kiriku lahutatuse põhimõte on taas päevakorras, sest EELK peapiiskop Urmas Viilma ja teised on väitnud, et samasooliste abielu, mis kaitseb ühe vähemuse õigusi, ei arvesta kristlaste usuvabadusega, sest neilt võetavat ära abielu mõiste. Viilma on ka väljendanud muret, et kristlikel erakoolidel võib jääda koolitusluba saamata, kui nad maailmavaatelistel põhjustel ei õpeta abielukäsitlust vastavalt riiklikule õppekavale.

Need väited on kergesti ümber lükatavad, juhul kui me soovime praktikas järgida riigi ja kiriku lahutatuse printsiipi. Ajaloolasena tuletan meelde, et see printsiip ei ole sekulaarsete juristide leiutis kristlaste allasurumiseks. Vastupidi, toetudes kristluse enda doktrinaarsele eristusele jumaliku ja ilmaliku ehk „kahe riigi“ vahel, tekkis reformatsiooni järel arusaam sekulaarsest riigist, mille seadused ei põhine ühegi religiooni või konfessiooni usutunnistusel.

Luterlik idee ilmaliku riigi autonoomiast viis algselt riigikirikute tekkeni, kus riigipea oli ühtlasi kiriku pea, ent sellele vastukaaluks hakkasid kirikud taotlema sõltumatust. See areng tõi lõpuks kaasa usulise tolerantsi, mis seisnes arusaamas, et heaks alamaks või kodanikuks olemine ei eelda riigikirikusse kuulumist. Tolerantsiediktid aitasid vältida sisekonfliktide teket usuliste veendumuste pinnalt.

Euroopalik ilmalik riik garanteerib usuühingutele autonoomia, aga mündi teine külg on see, et usuühingud ei saa nõuda, et ülejäänud ühiskond nõustuks nende religioossete tõekspidamistega. Mõtteajaloo perspektiivist vaadates: kiriku ja riigi lahutamise eelduseks on moraaliteoloogia lahutamine moraalifilosoofiast.

Esimene puudutab südametunnistuse sfääri ehk inimese suhet Jumalaga, teine käsitleb inimeste tegutsemist ehk suhet kaaskodanike ja riigiga. Riik reguleerib ainult tegutsemise sfääri ning inimese motiivid ja hingehoiakuid peavad jääma riigi kontrolli alt välja. Hingeõnnistuse pärast muretseva uskliku inimese jaoks täidab seda reguleerivat funktsiooni kirik, aga kõlbeliseks eluks siinpoolses maailmas ei ole religioon tingimata vajalik.

Eelkirjeldatud ajalooline taust aitab selgitada ja lahendada tekkinud konflikti. Euroopa sekulaarse riigi vaatepunktist on abielu näol tegu riigi seadustega reguleeritud ühinguga, millel puudub sakraalne mõõde, nii et riikliku abielu legitiimsust piibli põhjal kahtluse alla panna on sama ekslik kui nõuda polügaamse abielu riiklikku tunnustamist koraani alusel.

Samal ajal ei sekku riik kristlike organisatsioonide rituaalidesse, sh laulatusse. Kirikul on autonoomse ühinguna täielik õigus mitte anda omapoolset heakskiitu kõigile riiklikult tunnustatud abielusuhetele, aga samas puudub tal õigus nõuda, et tema reeglid kehtiksid ka mittekristlastele.

Kahtlemata võib sellega kaasneda, et kristlik abielu on kitsamalt defineeritud kui riiklik abielu, aga juhin tähelepanu, et lahknemine toimus juba väga ammu, nimelt hetkel, kui riik hakkas paari panema mittekristlasi.

Nii nagu agnostikute või ateistide abielu, ei võta ka samasooliste abielu kristlastelt midagi vähemaks, sest neil on võimalus jääda truuks oma kitsamale abielukäsitlusele.

Ma eeldan, et kristlikes erakoolides suudetakse neid eristusi ning abielu mõiste ajaloolist arengut lastele selgitada. Vastasel korral kerkib tõepoolest esile vajadus neis antava hariduse sisu tõsisemalt luubi alla võtta.