Tartu rattataristu täidab puhkamise eesmärki päris hästi, aga et ratas võiks asendada autot, peab rattur saama sõita punktist A punkti B kiirelt ja turvaliselt kõige otsemat teed pidi. Rattateid tuleb rajada sinna, kus neid on tarvis, mitte sinna, kuhu neid on kõige mugavam rajada.

Visioon Tartust kui rattalinnast on justkui vana vinüülplaat, mis kohalike valimiste eel parteikontorite kapisügavustest välja otsitakse, et see valimiste möödudes jälle tolmuma unustada ning ehitada edasi peamiselt autojuhtidele mõeldud linna. Alles viimase valimistsükli ajal on märgata suuremat tähelepanu rattasõidu propageerimisele ja rattateede arendamisele. Igati kiiduväärne rattaringluse projekt on lisanud tänavatele palju uusi rattureid. Paraku on see reljeefselt esile toonud aastakümnetepikkuse tegemata töö Tartu rattataristu arendamisel, mille tõttu ei ole saanud meil tekkida midagi ligilähedastki põhjamaisele rattakultuurile.

Jalakäijate olukord on muutunud isegi halvemaks, sest rattaliiklus on kasvanud peamiselt neile kuuluva ruumi arvel. Jalakäijana peame nüüd silmad ja kõrvad lahti hoidma ning olema valmis kõrvale hüppama kõnniteel vuhiseva tõukeratta või massiivse rendiratta eest.

Kas keegi üldse mäletab, et Eesti Vabariigis kehtib selline asi nagu liikluseeskiri, mis näeb ette, et ratturid kasutavad liikumiseks sõiduteed? Vastavat uuringut pole julgetud teha, ent silma järgi hinnates sõidab vähemalt neli viiendikku ratturitest kõnniteel, pahatihti isegi seal, kus eraldi rattatee on olemas.

Ometi ei kiirustaks ma eeskirja rikkuvaid rattureid hukka mõistma, sest sõidetakse seal, kus on mugav ja tundub turvaline, tuues ohvriks kiiruse ja liikumisvabaduse.

Sõidan ka ise sageli linnas rattaga ning üritan visalt püsida sõiduteel, ent juhuslik ja katkendlik rattateede võrgustik suunab ratturi varem või hiljem kõnniteele. Olemasolev taristu annab pidevalt märku, et rattur tegelikult kuulubki sinna, sest suur osa nn jalgrattateedest kasutab jagatud ruumi põhimõtet ning ruumi jagatakse just nimelt jalakäijatega.

Arenenud rattakultuuriga linnades, kus rattaga liiklejate osakaal on 20–40 protsenti, on ammu mõistetud, et jalgrattur ei ole jalakäija ning talle on tarvis eraldada omaette ruum. Meil on jalgrattur justkui linnagerilja, kes ei saa tegutseda formaalsete reeglite järgi, sest eesmärgi saavutamiseks (sihtkohta jõudmiseks) on aeg-ajalt vaja astuda lahingusse regulaarvägedega (autodega), et hetk hiljem peituda tsiviilelanikkonna (jalakäijate) sekka.

Irooniline on see, et Tartu juhtidel ja ametnikel pole tegelikult tarvis õppida teiste linnade kogemustest, vaid tuleks järgida linna enda tellitud ja kinni makstud visioonidokumente. Tartu jalgrattaliikluse strateegiline tegevuskava 2019–2040 ütleb, et «enam ei ehitata tänavakoridori segaliiklusega jalgratta- ja jalgteid». Parem hilja kui mitte kunagi, mõtlesin seda rõõmusõnumit lugedes. Seejärel juhtusin sõitma mööda Vaksali tänava eeskujulikku rattateed ning jõudsin sajandi ehitusobjektini Riia-Vaksali ristil. Avastasin oma hämmelduseks, et äsja avatud tunnelites ja külgnevatel teedel pole vajalikuks peetud ratturite ja jalakäijate ala eraldada, vaid taas on maha maalitud märgid, kus ema, väikelaps ja jalgrattur kulgevad sõbralikult koos.

Lisame pildile veel vanaproua koerakesega ja mobiili näppiva elektritõukeratturi ning saame koosluse, kus tõsine õnnetus on vaid aja küsimus.

Mida oleks vaja teha? Esiteks, rattateid tuleb rajada sinna, kus neid on tarvis, mitte sinna, kuhu neid on kõige mugavam rajada. Tartu rattataristu täidab puhkamise eesmärki päris hästi, aga et ratas võiks asendada autot, peab rattur saama sõita punktist A punkti B kiirelt ja turvaliselt kõige otsemat teed pidi.

See tähendab, et eraldiseisvad rattateed tuleb ehitada kõigi põhitänavate äärde, vajaduse korral selleks autodele ette nähtud radu ja parkimiskohti vähendades. Tarvis on luua vasakpöörde võimalused, et rattur ei peaks ristmikke ületades vahepeal kehastuma jalakäijaks.

Teiseks, kõik tänavate remondid (sh kattemärgiste uuendused) peavad arvesse võtma rattaliikluse ja jalgsikäigu vajadusi. Viimane lause on, muide, veel üks tsitaat jalgrattaliikluse strateegilisest tegevuskavast, mida praktikas on järjepidevalt eiratud, tuues põhjuseks raha- või ruumipuuduse. Seda nägime tänavu nii Raatuse tänava remondi kui ka Riia-Turu risti uuendamise puhul, kus taas leiti raha vaid autode tarvis.

Tegelikud prioriteedid ilmnevad tegudes, mitte loosungites. Kolmandaks, vaja on parandada rattateede hooldust, eriti talvel, kui pahatihti lükatakse lumi nii sõidu- kui ka kõnniteedelt rattarajale. Hooldusnippe tasub õppida meist põhja pool asuvatelt linnadelt (nt Oulu või Jyväskylä), kus ratastega sõidetakse aasta ringi.

Et muutusi ellu viia, on vaja kahte asja: teadmisi, mida ja kuidas muuta, ning tahet seda teha. Teadmistest ei tohiks enam puudust olla, järelikult on vaja leida üles tahe või valida ametitesse inimesed, kellel see tahe on.

Tuleb mõista, et autojuhtide, ratturite ja jalakäijate huvid ei ole vastandlikud, vaid nad kõik võidaksid tänapäevase rattataristu kiirest väljaehitamisest. See vähendaks autoga liikumise vajadust ning seeläbi muutuks liiklus sujuvamaks ja linnaõhk puhtamaks.

Tartu on täpselt sobiva suuruse ja kujuga linn selleks, et suure osa igapäevastest sõitudest saaks teha jalgrattaga. On selge, et kedagi ei peaks sundima tööl või koolis käima jalgsi või rattaga, aga kui selleks on loodud turvalised ja mugavad võimalused, muudab see inimeste eelistusi ning me liiguksime autokesksest linnaruumist inimesekeskse ruumi poole. 

Allikas: https://tartu.postimees.ee/7342563/partel-piirimae-jalgrattur-alasi-ja-haamri-vahel-ehk-kas-tartu-ikka-on-rattalinn