NARVA VENELASTE TÄIESTI UUS PÕLVKOND: Denis Lartšenko on noor Narva poliitik. Täielikult venekeelsest perekonnast, ei mingeid Eesti juuri. Räägib eesti keeles väga hästi, oli ka see tüüp, kes uskus, et Narva linn võiks ise kurikuulsast tankist jagu saada ning selle ära vedada, mitte oodata riigi sekkumist. Denis esindab maailma, mida eestlased väljaspool Narvat eriti ette ei kujuta. Juku-Kalle Raid kutsus Denisi Narvas kõrtsi nimega Kuradigrill vestlusele.

Kuradigrill on Narva keskne kõrts. Selles mõttes, et kohe keskväljaku elik Peetri platsi kõrval. Siin käib ka muidu üsna hõre kohalik eestlaskond. Võib-olla sellepärast, et kõrtsi peab Ants. Nimegi järgi kuulda, et eestlane. Denis kohta teab. Ja just siin kõrtsis kaevub ta vene sootsiumisse Narvas. Kes nad on, mida teevad ja arvavad.

Juku-Kalle Raid (J-K.R): Sa oled üles kasvanud Narvas, sündisid siin 1993. aastal. Millisena sa seda 1990-ndate lõpu Narvat ise mäletad? See oli nimelt see aeg, kui Narva tähendas eestlaste jaoks teist planeeti või paralleelmaailma.

Denis Lartšenko (D.L): Toona ma sellistes definitsioonides ei mõelnud. Toona oli Narva minu kodulinn, kus oli hästi palju erinevaid huvitavaid kohti, kus sai ohjeldamatult ringi joosta. Elasin siin kesklinnas ja siin asus selline asi nagu piimatööstuskombinaat. 2000. aastate alguses läks see kinni ja siis me jooksime ja ronisime seal oma sõpradega ning mängisime hästi palju.

J-K.R: Mis mänge Narva lapsed mängisid? Kas põhiliselt sõda, kui otsustada selle tankiarmastuse järgi?

D.L: (Muigab avalalt) No sõda sealhulgas, eks see ole siin tavapärane. Aga mängisime erinevaid mänge, mitte ainult sõda. Mingid mängud ju kattuvad venelastel ja eestlastel ka (naerab). Näiteks peitus! Aga 1990-ndate lõpp on minu jaoks märgiline teema, sest sain siis esimest korda eesti keelt harjutada. See oli lasteaias. 1999 oli mul viimane aasta lasteaias, siis saingi esimest korda eesti keelt proovida. See oli mingi… (mõtleb viivu) katseprojekt või nii. Kümbluslasteaed.

J-K.R: Narvakad sel ajal väga eesti keelt ei õppinud või ei olnud neil huvi, siinne kultuuriruum oli täiesti venekeelne. Ja mis seal salata, kogu kohalik elu oli rohkem ikkagi Venemaale orienteeritud. 

D.L: Minu vanemad ei ole kõrgharitud, vaid n-ö tavalised inimesed, tööstusaladel tegelenud. Isa oli ehitaja, kes käis pidevalt – 1990-ndatel – kuskil Peterburis, Tallinnas, aga ka siin Narvas ehitustöid tegemas, ema töötas muidugi Kreenholmis. Ega kultuuriruumi kui sellist toona me kuidagi ei võtnudki. Et kas vene või eesti oma. Oli Narva ja Narva elu, siin toimusid aeg-ajalt mingid kontserdid ja seda oli võimalik nautida. Aga kõik Narvas oli küllaltki kinnine, väljaspool toimuvast kohalikud ikka enamasti midagi ei jaganud.

J-K.R: Mingi teater ja…

D.L: Seda oli vähem. Mul oli ka õde, kes oli minust üks aasta noorem… Vaata, kui sinu vanemad on õhtuses vahetuses Kreenholmis, siis sina vastutad õe eest. 2000-ndate alguses sündis veel üks vend, seega oli mul teine elu ja teistsugused mured. Eesti kultuuriruumiga polnud mingisugust pistmist toona meie perekonnas. Inimesed olid olmetegevustega hõivatud.

J-K.R: Üsna vaene aeg oli ka.

D.L: (Noogutades) Jaa, seda ka. Suured töötavad, elavad, lapsed mängivad, igapäevane olme. Ega muuga suurt tegeletud.

J-K.R: Kas sinu perekonnas inimesed taipasid, et see asjandus, kus me elame, on Eesti Vabariik?

D.L: (Väheke segaduses) Oskad ehk seda küsimust paremini seletada?

J-K.R: Et pole Venemaa ega mingi eraldiseisev punkt kosmoses. Küsimus on selles, et see territoorium, Eesti, ei ole eraldiseisev Narva, vaid kuulub koosseisu, kus asuvad ka igasugused muud eestimaised nähtused nagu Värska, Viljandi, Tartu, Kärdla jne. 

D.L: (Mõtlikult) Siinne seltskond on ikka teadmatuses elanud ja kinnine olnud. Ja tänases mõttes… Võib-olla minu perekond on selles suhtes sama „unikaalne”, et minu vanemad tõepoolest, välja arvatud tööalaselt, ei ole kuskil kaugel Narvast käinud. Kui ma olin juba täiskasvanud, siis hakkasin neid igale poole sõidutama ja vedama. Ja näitama erinevaid kohti. Ema oli väga hõivatud tööalaste tegevustega ja peres oli ju neli last… (Vabandades) Eks see ka.

J-K.R: Kreenholm, kus su ema töötas, ütleme, on ju Narva saatus. Väga suur märk Narva jaoks. 12–14 000 töölist hiilgeaegadel ja sinu teismeliseas hakati seda tasapisi sulgema. Lõplikult läks kinni 2010. See on vist narvakatesse väga suure jälje jätnud, et kinni pandi?

D.L: Kindlasti on Kreenholm olemas nende ajaloos ja mälus ning kindlasti on see märgiline aeg nende jaoks üldiselt. Siis kui minu ema oli noor, ta läks ju kutseõppekeskusesse ja õppis just selle nimel, et Kreenholm oli hästi konkreetne sihtkoht, kuhu pürgida ja tööle tulla. Ta teadis, et sealt tuleb stabiilsus, mida ta väga soovis. Ja võimalus normaalselt elada.

(Väheke irooniliselt) Nii elas ta peaaegu 20 aastat, hästi stabiilselt… Kui me räägime eesti keelest ja eestlusest, siis toona võib-olla sellepärast ei tekkinudki erilist mõtet narvakates, et vaja eesti keelt õppida või midagi. Kuni hetkeni, mil Kreenholm läks täiesti kinni ja siis oli vaja juba hakata tegutsema ning ringi vaatama. Eks tuli ka eesti keele nõue, kui tahtsid kuhugi tööle minna. Aga nad kasvasid üles ikkagi justkui teises riigis, teiste reeglite alusel.

(Muigab) Õppisid niimoodi elama. No ja kui 20 aastat pole keegi sind kottinud, ütleme, siis saabub tõepoolest väike šokk, näiteks 2007–2008, kus on vaja hakata elus teisi orientiire panema. Äkki karatakse sulle tuppa mingi imeliku keelega, millest sa oled ainult kuulnud! (Naerab)

J-K.R: Pere räägib sul praegu ka eesti keelt? Õed-vennad?

D.L: Ema üritas õppida, isa ei räägi üldse. Ema üritas, aga ega selgeks ei saanud. No mõned sõnad ikka. Et olla nii-nii-nii raske. Õed-vennad räägivad küll.

J-K.R: Nooremad narvakad, tundub, on selles mõttes teistsugused, et õpivad ja oskavad eesti keelt rohkem?

D.L: (Kiidab) Minu ema oli siinkohal hästi julge ja kindlasti „süüdi”, et eesti keelt valdan. Mul oli viimane lasteaia-aasta eesti keeles, justkui pilootprojekt. Siis soovitati emale mind panna õppima keelekümblusklassi, mis 2000. aastal Narvas toimis.

(Itsitab) Ta panigi, kuigi ei teadnud üldse, misasja see „keelekümblus” tähendab. Ta ei saanudki aru, kuni hetkeni, mil kooli lõpetasin, alles siis taipas, et ma räägin eesti keelt ja mul on teistsugused vaated meie elule ja teistele elulähedastele aspektidele.

J-K.R: Aga mille poolest siis tavalise umbkeelse narvaka vaated erinevad nende inimeste omadest, kes on hakanud eesti keelt rääkima?

D.L: Esiteks muutusid minu vaated juba kooliajal. Siis kui toimus see 2007. aasta pronksiöö, olin ma ju laps, õppisin vist 6. klassis. Keelekümblusklassis arvasid kõik venekeelsed lapsed – kes olid samasugustest peredest nagu minagi –, et meie oleme eestlased ja õpime eesti koolis. Mäletan, kuidas eesti gümnaasiumi akendesse loobiti kive sel perioodil. No ja meie kartsime ka igal pool käia. Meile õpetajad rääkisid pidevalt, et olge ettevaatlikud jne.

Me hulkusime tänavatel ja üritasime klassikaaslastega rääkida eesti keeles, et seda nii palju kui võimalik praktiseerida. Aga olid teatud piirkonnad Narvas, kus me läksime kohe üle vene keelele. Kartsime, et muidu saamegi peksa.

J-K.R: Kas see tähendab seda, et oma varasemate sõpradega läksite tülli ja lahku?

D.L: Õnneks sõpradega mitte, kui räägime sõpradest mu koduhoovis, kui paneelmaja hoovi selleks nimetada saab. Teati, et õpin seal koolis ja oskan lihtsalt eesti keelt. Mingisugust suurt jama seepärast hoovis ei olnud. Toona oli ka, et Narvas jagunes nagu piirkonniti: oli kangelaste, Puškini, Kreenholmi inimeste piirkonnad. Olid omad bändid ja kui sa lähed võõrasse piirkonda ning hakkad veel rääkima võõrast keelt, siis muidugi kohe vaadati, et oot-oot, kes see tuleb nüüd.

J-K.R: Kuidas sinu toonased tuttavad hindavad tänast situatsiooni, mil Venemaa Ukrainat ründab ja seda sõda peenelt erioperatsiooniks kutsub?

D.L: (Mõtlikult) Ma ei oska öelda, ma nendega eiriti ei suhtle. Aga on erinevad vaatenurgad, mõned ei soovi sellest isegi rääkida mitte. Mina isiklikult arvan, et väga paljud narvakad ei ole poliitiliste asjadega üldse seotud. Seda näitab ka meie nõrk valimisaktiivsus. Pole isegi üldist arusaama sellest, kus nad elavad, aga ka sellest, mis toimub tegelikult Venemaal. Kui hakkad nendega rääkima, siis taipad, et nad ei tea paljudest asjadest midagi. Ega mu emagi poliitilist meediat ei tarbi, tal ei ole aega selleks. Ta vaatab mingit meelelahutust, mingid seriaalid tulevad telekast… Praegu ta ei tea Eesti riigist eriti palju, välja arvatud asjad, mis mina talle räägin. Või lugemiseks saadan. Venemaast ta ka midagi ei tea.

J-K.R: Hästi palju on räägitud, et eesti ja vene kultuuriruumide erinevus on ikkagi drastiline. 

D.L: (Teeb pausi) Enda poolt ütlen, et mõneti jah, aga mõneti mitte. See venekeelne kultuuriruum siin on hästi kinnine, kitsas. Sest nad ei käi ei Venemaal ega ka siin Eestis kuskil ringi. Ja ka välismaal mitte. (Sarkastiliselt) Välja arvatud kuurordid. Türgi ja Egiptus. Samas – ta läheb Venemaale, siis saab ta aru, kui väga ta eristub sealsetest venelastest. Keel, mida nad räägivad, on küll sama, aga see, kuidas Narvas venelased käituvad, kuidas sa hoiad distantsi, kuidas oled viisakas – see erineb. See on kõik täiesti teistsugune ja sa saad aru, kui võõrad te olete üksteisele.

(Väheke kobavalt) Ma olen pigem… (Ja siis väga kindlalt) Ma ennast ikkagi peangi eestlaseks. Aga kui keegi mulle ütleb, et ma olen venelane, siis olgu. Mõnikord on tunne, et ma päris venelasi enam ei tea.

J-K.R: Sa oled ka kõvasti reisinud ja ka rääkinud, et reisimine on üks sinu hobi. Sa oled mõnda aega üldse välismaal elanud?

D.L: Kanadas.

J-K.R: Kust see tuli?

D.L: Täiesti juhulikult, käisin kord USA-s Burning Mani festivalil. See on hästi kuulus festival üle maailma, osaleb igal aastal üle 70 000 inimese. Alates 1967. aastast, kui hipid tegid kuskil pärapõrgus lõkke ja elasid nädala, nagu oleksid maainimesed. Praegugi käib nii, et pole sidet ega telefoni. Seal on suur, suur maatükk, Black Rock City, Nevada osariigis, sinna siis kogunetakse, tehakse hästi palju kunsti, selline hipistiil.

J-K.R: Oled suuremas osas lääneriikides käinud, oled maininud Kuubat ja Mehhikot. Kuigi, mis lääs see Kuuba veel on?

D.L: Kuuba oli minu jaoks märgiline koht, kui meil Eestist käivad venelased sageli Türgis ja Egiptuses, siis Kanadast inimesed lähevad Kuubale. USA-st ju ei saa Kuubale ja siis mina käisin Kuubal just nagu kanadalane käib.

J-K.R: Sa ütled, et oma karjääri või tööd alustasid turismisektoris. Mis tegid?

D.L: Ma alustasin 17-aastaselt, sest (naerab täiel häälel) mul oli hädasti raha vaja.

J-K.R: Nagu kõigil 17-aastastelt.

D.L. Mul olid teistsugused motiivid, ma lahkusin vanemate juurest. Läksin oma isaga riidu ja ütlesin, et hakkan omaette elama. Rentisin korteri, selleks, et ära elada, oligi raha vaja. Läksin Meresuusse (pansion, sanatoorium, hotell, spaa – toim) ja hakkasin seal hommikusöögi-ettekandjaks. Aga mingil hetkel see sektor tõmbas mind endasse ning eks ma hakkasin sel alal kasvama ja kasvama. Kuni selleni, et mingil hetkel jõudsin restorani ülemaks. Et 1,5 aastaga kõrgeimale tasemele.

J-K.R: Tsiteerin sind, sa oled öelnud Narva kolledži kohta: „Narva Kolledž on kindlasti üks nendest asutustest Ida-Virumaal, mis muudab siinset eluolu ja muudab elu kvaliteeti suuremas mõistes.” Räägi, mis see Narva Kolledž siis siin täpsemalt muutis? Mina nägin pealt, kuidas Katri Raik seda ehitas ja…

Katri Raik: (Kes istub samas lauas, pistab vahele) Denis on Kristina Kallase sõber.

D.L: (Vabandades) Seda, mis toimus Katri ajal, ma eriti ei tea, ei tunne.

J-K.R: Me EI RÄÄGI „Kristina Kallase” või „Katri Raigi ajast”, nad ei ole imperaatorid. Mida see kolledž siin muuta suutis?

D.L: Mina tulin siin esimest korda haridusmaastikule ja haridusvaldkonda tööle. Need olid suured projektid, mis Ida-Virumaal alles hakkasid käivituma. Ettevõtluse inkubatsiooni, kus mulle anti ühe projekti vedamine. See hõlmas kogu Ida-Virumaad, kus pidin alguses seletama, mis tähendab e-inkubatsioon, mis tähendab äriideede arendamine jne. Lihtsalt – käid koolides ja inimesed ei mõista. Tänaseks teavad kõik, mis tähendavad inkubaatorid, eks ole. Meil on siin inkubaator, kolledžis. Seal Kohtla-Järvel, Sillamäel, igal pool on inkubaatorid, toona ei olnud ühtegi. Sellest lähtuvalt läksin IT-sse. Kohalikud ju suuresti ei teadnud ka, mis IT tähendab.

(Itsitab) Praegu ka, kui ütled, et sa oled „ITešnik”, siis iga kord antakse sulle arvuti ja öeldakse, paranda palun ära! (Naerab)

J-K.R: Arvutilukksepp.

D.L: (Lööb käega) No just. Mingi tehnik. Aga siin tuleb teha inimestele selgeks, et on terve IT-maailm, väga mitmekesine: digitaalne sotsiaalmeedia, sul on tarkvara, riistvara, see kõik on nii erinev. Nüüd õnneks nad juba saavad aru. Ja kui meie läksime peale digitaalse ettevõtlusega, siis kohalike jaoks toimis see nii, et what the fuck see veel on. Seda kõike oli väga huvitav näha, kuidas inimesed reageerivad uutele asjadele, kas võtavad vastu või mitte.

Kui oli Covid, siis see kompetents aitas mind aidata teisi inimesi. Näiteks õpetajaid. Kõik need Teamsid jne, selgitada, kuidas need töötavad, kuidas neid kasutada.

Aga on ju olemas ka juriidiline pool, eriti kui suhtled võrgu kaudu lastega. Sellest, kuidas seal kaaslaste kiusamine käib, õpetajad ei teagi. Küberkiusamine toimub 24/7 ja sa pead seda ka ennetama. See ei ole lihtsalt telefon, et kui kõne lõppeb, on kõik. Ei ole nii.

J-K.R: Seejärel läksid täiesti tahtlikult poliitikasse.

D.L: Poliitikasse ma jah läksin teadlikult ise.

K.R: (Hõikab vahele) Jah, nendel samadel kohalikel valimistel. Seda tegi Denis tõesti hästi, kogu see Covidi ajal õpetajate aitamine, koolitamine, kui palju te arvuteid kokku narvalastele korda tegite?

D.L: Narvalastele sadakond ikka.

K.R: No see oli suur asi, et Narva lapsed, kellel arvuteid kodus polnud, selle said. See Covid kukkus venekeelsetele koolidele tellisena pähe ja nad olid üsna abitud. Kõik need seminarid jne olid ju eesti keeles. Siis pandi alla mingeid venekeelseid subtiitreid. Et venekeelsed koolijuhid saaks üldse pihta, mis toimub. Siin oli Denisist väga, väga suur abi.

J-K.R: Ja sa otsustasid, et see on hüppelaud poliitikasse?

D.L: See oli lihtsalt vabatahtlik tegevus. Mida ma märkasin toona, et väga paljud narvakad ei tea, mida tähendab infokommunikatsiooni tehnoloogia, kuidas seda kasutada. Me toona tegime virtuaalkeskkondades koostööde näol erinevate võimaluste õpet ja siis saingi aru, et kuulge, meil õpetajad ei tea elementaarseid asju.

J-K.R: Nagu me teame, on Narvas aastakümneid ruulinud, mõningate eranditega muidugi, keskerakond.

D.L: Aastal 2017 aitasin kohalike omavalitsuste valimistel Katrit ja tema meeskond oli ainuke, kes oli toona opositsioonis. Ma isegi ei kandideerinud. 2018. aastal tuli Kristina Kallas koos oma meeskonnaga oma manifestiga välja ning kui hakkas tekkima erakond, siis liitusin kohe algusest peale. Küll aga jaanuaris pidin ma mõneks ajaks sellest erakonnast lahkuma. Kuna jällegi – ma aitasin ühte prouat riigikogu valimistel (vaatab Katrile otsa).

Ma toona poleks uskunud, et Eesti 200 Ida-Virumaal läbi läheb. Ja ütlesin seda ausalt ka Kristinale. Et paluti abi ja ma lubasin ning minu südametunnistus ei luba olla ühes erakonnas ja aidata teist erakonda. Lahkusin selleks ajaks, aitasin, ja mingi hetk pärast seda astusin tagasi.

J-K.R: Me oleme üsna jutu lõpus ja ma olen sunnitud jõudma selle sama teemani, et mis kuradi asi selle tankiga Narvas toimus sinu meelest?

D.L: Siinkohal tuleb tõdeda, et see tankiteema oli erakonnas laual juba pikka aega, Eesti 200 tuli selle petitsiooniga juba kevadel välja. Natuke nägime ette, et see tuleb teemaks. Toona olin natuke kriitiline selles osas, et tank tuleb ära koristada, et Narvas toimub hästi palju positiivset, aga inimesed olid juba tanki pärast ärevil. Toona see tanki-teema oleks nagu õli tulle kallanud.

Aga selle aasta juunis juba saime aru, et mingi hetk see tuleb niikuinii linnas. Teadsime, et ega see eriti lihtsalt läbi ei lähe. Rääkisime ka Katriga kui koalitsioonipartneriga. Tõepoolest, kui mingi hetk oli juba kriitiline aeg käes, ei olnud muud varianti kui ära viia. Ära viia selliselt, et see oleks kompromiss nii riigi kui ka linna jaoks.

(Muigab) Ja siinkohal saime aru, et linnaelanikel on seda tanki miskipärast ikka hädasti vaja. Mina mõistan, et see tank ei ole nende jaoks ainult mingi Nõukogude okupatsiooni sümbol. No pigem selline keeruline asjandus, mida kohalik ise ka normaalselt lahti seletada ei suuda.

J-K.R: Kas ERR või Postimehe ajakirjanikud tegid siin tänavaküsitluse, kus üks taat teatas, et vene rahvas, see ongi tank.

D.L: (Kehitab õlgu) Eks see on ühe konkreetse inimese arvamus, mina seda ei jaga. Minu isiklik arvamus on, et venekeelsete eestimaalaste arusaamad on väga erinevad. Ja ka siinsed venelased hakkasid tankikummardajate vastu töötama ja nimetama neid „vatnikuteks”. Paljud arvasid ka, et hetkel ei ole selle eemaldamiseks õige aeg, et tuleks eemaldada küll, aga mitte praegu. Tänaseks on see asi juba oluliselt rahunenud. (Mõtleb pisut) Praegu on veel pinget tunda, aga see vaikselt vajub.

J-K.R: Kui me räägime kultuuri tarbimisest, siis mida sa eelistad: raamat, kino, muusika, teater…

D.L: (Lõbustatult) Kõike natuke, natuke seda ja väheke toda. Minu kultuurielamused kogunevad pigem väljaspool Narvat. Minu eraelu käib rohkem Tallinnas, seal on enamik mu sõpru, elukaaslane. Käin ka Tallinna-Märjamaa vahet. Mõtlesin just, et kas minna laternamatkale või minna kuulama Anne Veskit. Kuivõrd see, mida ta laulab eestlastele, eristub sellest, mida ta teeb vene publikule, olin uudishimulik ja läksin Veskit kuulama.

J-K.R: Oli väga erinev?

D.L: (Vaimustunult) Täiesti! Ei olnud mitte ühtegi venekeelset laulu. Nautisime päriselt seda õhtut.

Intervjuu ilmus KesKus ajakirjas.