NATO liitlasvägede arvukus Eestis kasvab ja Balti regiooni kaitse tervikuna tugevneb, aga meil seisab ees väga palju tööd. Mil määral Eesti kaitse tugevneb ja mis jäi Eestil saavutamata?

NATO tippkohtumine Madridis sai läbi, mis järeldused teeme sellest Eesti jaoks? Taasiseseisvumise algusest saadik on Eesti püüdnud kinnistada enda kuulumist lääne julgeolekuruumi. Kui vaadata kirjandust, siis kõige osavamalt on seda soovi kirjeldanud Mihkel Mutt oma romaanis „Rahvusvaheline mees“, kus välisministeeriumis töötavale Fabianile jagas šeff ülesandeid, mis panid kukalt kratsima. Näiteks anti Fabianile käsk lülituda nii ruttu kui võimalik Maailma Skeemi. Fabian ei saanud aru, mida selle all mõista, ta asus asja uurima ent tulutult. Lõpuks võttis ta südame rindu ja küsis šefilt, mis see Maailma Skeem on ja kuulis vastuseks, et see polegi mingi üldkasutatav termin, vaid olevat šefile lihtsalt pähe tulnud, kui ta ühel õhtupoolikul pärast vihmasadu jälgis taevast, kuhu oli tõusnud vikerkaar.

90-te alguses oli Eesti peamisteks julgeolekupoliitilisteks väljakutseteks iseseisvumine, vabanemine Nõukogude taagast, Vene vägede lahkumine ning NATO ja Euroopa Liiduga liitumine. See kõik kokku oligi soov lülituda Maailma Skeemi ehk Eesti kinnistamine lääne julgeolekuruumi. Praegu oleme NATO ja EL liikmena juba osa Maailma Skeemist.

NATO kollektiivkaitse on üks kahest sambast, millele Eesti sõjaline kaitse toetub. Ometi on Eesti täiendav sõlmimine lääne julgeolekuruumi külge jätkuvalt vajalik, et olla kaitstud, kui Venemaa peaks tahtma „Narva tagasi võtta“, nagu ütles Putin juunis Peeter I 350. sünniaastapäeval. Selline agressiivne Venemaa, nagu see on täna, on Eestile oht. Eesti jaoks on suure tähtsusega, missugune on käimasoleva Vene-Ukraina sõja lõpptulemus. Kui Venemaa selgelt seda sõda ei kaota, saab ta kinnituse oma arusaamale, et sõjaliste vahenditega poliitiliste eesmärkide saavutamine on aktsepteeritav.

Seega on kohane hinnata, kui rahul saab olla möödunud kuu lõpus toimunud NATO Madridi tippkohtumisega. Mil määral Eesti kaitse tugevneb ja mis jäi Eestil saavutamata?

Uus strateegiline kontseptsioon

NATO uus strateegiline kontseptsioon kirjeldab põhiülesandena oma liitlaste julgeoleku tagamist. Selgelt on muutunud Venemaa kui ohu definitsioon, mis on kirjutatud tugevamaks ja viidud vastavusse reaalsusega. Uus NATO strateegiline kontseptsioon ütleb, et Venemaa puhul on tegemist „märkimisväärse“ (significant) ja „otsese“ (direct) ohuga. Need on uued terminid. See tähendab, et NATO tasandil on nüüd viimaks mõistetud, millised ohud meid Euroopas ühiselt ähvardavad. Ometi oleks sellist lähenemist võinud pakkuda juba 2010. aastal, kui kiideti heaks eelmine strateegiline kontseptsioon.

NATO küberkaitse

Ambitsioonika küberkaitse on NATO retoorikas omaks võtnud, kuid vajaka jääb selgusest ja reaalsetest sammudest. Sõda Ukrainas on näidanud, et kübersõda ei saa eristada „päris“ sõjast, vaid et küberründed on pigem konflikti pikendus. Sõjalise konflikti muutunud olemus muudab NATO kaitsemissiooni. Kuid tippkohtumise otsustest pole üheselt selge, mida saab NATO teha, kui vaenulik riik ei järgi üleilmselt kokkulepitud norme. Madridi kohtumisel lepiti kokku, et NATO-t hakatakse kasutama „koordineerimisplatvormina“ liitlastele kübervõimekuste loomisel ja kasutamisel. NATO peaks kiirendama oma küberväejuhatuse loomist ja tõstma enda suutlikkust astuda vastu pahatahtlikele küberrünnakutele. Kuid pole selge, millised on selleks konkreetsed sammud poliitilisel, sõjalisel ja tehnilisel tasandil.

NATO diviis Eestis

Enne tippkohtumist räägiti palju NATO diviisi paigutamisest Eestisse, soovitavalt varem, kui seda tegelikult vaja läheb. Räägiti, et Eestis ja teistes Balti riikides peab NATO olema võimeline kriisi eskaleerumise korral võitlema vähemalt diviisi suuruse üksusega. Diviis on taktikaline väekoondis, mis koosneb tavaliselt kahest kuni kuuest rügemendist või brigaadist, millele lisanduvad harilikult mõned eriülesannetega üksikud pataljonid, kompaniid ja tagalaüksused. Seega tähendaks diviis ligi kümne kuni kolmekümne tuhande võitleja suurust üksust. Tegelikkuses selgus, et Madridi otsused lõid vaid eelduse, et selline konstruktsioon luua ning et suurem osa sellest diviisist koosneks Eesti enda kaitseväe üksustest. Eesti kaitseks luuakse NATO raamistikus tegutsev „diviisi struktuur“, mille üksused ja staap koosnevad nii Eesti enda kui teiste liitlaste panustest. Ent staap ei sõdi - lahinguväljal tegutsevad ikka üksused, mistõttu on vaja luua mitte ainult juhtimiselement vaid diviis tervikuna.

Eestis on praegu umbes 2000 liitlasvägede sõdurit, peamiselt Suurbritanniast, Prantsusmaalt ja Taanist. Varem oli Eestis alaliselt 1200 liitlasvägede sõdurit. Ühendkuningriigist on lisandunud sel kevadel 850 ja Prantsusmaalt üle 200 liitlassõduri. Suurbritannia on samuti teatanud, et nad määravad Eesti jaoks ühe oma brigaadi – ehk ligi 5000-liikmelise üksuse, mille ülesanne on Eestit kaitsta. Enamus selle brigaadi allüksustest on juba NATO lahingugrupi koosseisus Eestis käinud ehk nad on juba praegu tuttavad sellega, mismoodi Eesti kaitsmine käib. Jääb pisut segaseks, kas Eesti tahab täies koosseisus liitlasbrigaadi kohapeale või mitte. Näiteks Leedu on juba teatanud, et 2027. aastaks kavatsevad nad oma riiki paigutada terve liitlaste brigaadi.

Täiendavate liitlassõdurite ja tehnika paigutamine eeldab infrastruktuuri, mida Eestil seni veel pole.

Kasarmute ehitamine ja harjutusväljade laiendamine nõuavad eraldi investeeringuid ja ehitusaega. Just harjutusväljade nappus on üks põhjus, miks kaitseväe juhataja pole seni võimalikuks pidanud Eestis kohal viibivate liitlaste arvu olulist suurendamist.
Otsust USA püsiüksusest Eestis ei tehtud

Lisaks ootasime Madridist ka otsust, et Eestisse paigutatakse alaliselt Ameerika Ühendriikide relvajõudude üksused. Selles osas selgust ei tulnud. Ameerika Ühendriikide president Joe Biden ütles küll, et suurendatakse vägede kohalolekut idapiiri ääres, aga kuhu täpselt, jäi täpsustamata. Selle otsuse raames oleks ehk võimalik edasi pingutada selleks, et siia tuleks sõjalised võimed, mida meil endal ei ole - olgu need siis pikamaa-raketiheitjad, helikopterid või õhutõrje.

Relvastuse ja varustuse eelpaigutus

Selleks, et varustada Balti riikide kaitsmiseks mõeldud üksused kõige vajalikuga, otsustati Madridis, et osa varustusest tuleks eelnevalt kohale paigutada.  Küsimus ei ole alati tehnikas, vaid ka laskemoonas, varuosades ja väga paljudes detailides, millest osa tuleks ladustada Eestis. Ehkki Madridis tehtud otsused näevad ette relvastuse eelpaigutamist Eestisse, ei ole peale USA ühelgi riigil sellises koguses raskerelvastust ja keerulisemat tehnikat, mida saab teise riiki paigutada.

Raketikaitse ja õhukaitse puudumine on Eesti sõjalised võimelüngad. Näiteks Türgile pakkus NATO Iraagi ja Süüria sõja ajal eraldi Patriot raketikompleksidega õhuruumi kaitset. Keskmaa õhutõrje osas allkirjastati Madridis küll Eesti ja Läti kaitseministrite poolt heade kavatsuste protokoll tulevaseks võimalikuks ühishankeks, aga hankeotsust ei ole ning rahaeraldist samuti mitte.

Merekaitse on samuti teema, millele Madridis piisavalt tähelepanu ei pööratud. Millised on need vahendid, mis peaks Läänemerel toetama meie merelisi operatsioone ja milline saab olema õhukaitse olukorra eskaleerumise korral? Loodetavasti tegeletakse nende teemadega lähemate NATO kaitseministrite kohtumise ajal.

Kokkuvõttes võib NATO tippkohtumisel saavutatud leppeid pidada Eestile soodsaks, kuid on ka rida küsitavusi ja murekohti. NATO liitlasvägede arvukus Eestis kasvab ja Balti regiooni kaitse tervikuna tugevneb, aga meil seisab ees väga palju tööd. NATO tippkohtumised toimuvad kord pooleteise kuni kahe aasta jooksul. Nende otsustele järgnevad pikad kuud, mil poliitikute kokkulepped vormitakse kerkivateks kasarmuteks, tehnikaks ja sõduriteks. Oluline on, et iga otsuse ja plaani juurde oleksid kinnitatud reaalsete sõjaliste võimetega väeüksused, mis on relvastatud, varustatud ning võimelised ettenähtud ajaga liikuma operatsioonipiirkonda, olenemata nende päritolumaast.