Enne tippkohtumist räägiti palju Eestisse NATO diviisi paigutamisest, soovitavalt varem, kui seda tegelikult vaja läheb. Madridi otsused lõid üksnes eelduse, et selline konstruktsioon luua. Suurem osa sellest diviisist koosneks Eesti enda kaitseväe üksustest. Eesti kaitseks luuakse NATO raamistikus tegutsev „diviisi struktuur“, mille üksused ja staap koosnevad nii Eesti enda kui ka teiste liitlaste panustest. Ent staap ei sõdi - lahinguväljal tegutsevad ikka üksused.
Eestis on praegu umbes 2000 liitlasvägede sõdurit. Suurbritannia on teatanud, et nad määravad Eesti jaoks ühe oma brigaadi - ligi 5000-liikmelise üksuse, mille ülesanne on Eestit kaitsta. Jääb pisut segaseks, kas Eesti tahab liitlasbrigaadi kohapeale või mitte. Näiteks Leedu on teatanud, et 2027. aastaks kavatsevad nad oma riiki paigutada terve liitlaste brigaadi. Lisaliitlassõdurite ja tehnika paigutamine eeldab infrastruktuuri, mida Eestil veel pole.
Peale selle ootasime Madridist otsust, et Eestisse paigutatakse alaliselt Ameerika Ühendriikide relvajõudude üksused. Sellel teemal selgust ei tulnud. Ameerika Ühendriikide president Joe Biden ütles küll, et suurendatakse vägede kohalolekut idapiiri ääres, aga kus täpselt, jäi täpsustamata. Selle otsuse raames oleks ehk võimalik edasi pingutada selleks, et siia tuleksid sõjalised võimed, mida meil endal ei ole - olgu need siis pikamaaraketiheitjad, helikopterid või õhutõrje.
Eelpaigutus
Selleks et varustada Balti riikide kaitsmiseks mõeldud üksused kõige vajalikuga, otsustati Madridis, et osa varustust tuleks enne kohale paigutada. Ehkki Madridis tehtud otsused näevad ette Eestisse relvastuse eelpaigutamist, ei ole peale USA ühelgi riigil sellises koguses raskerelvastust ja keerulisemat tehnikat, mida saab teise riiki paigutada.
Kokkuvõttes võib NATO tippkohtumisel saavutatud leppeid pidada Eestile soodsaks, kuid on ka rida küsitavusi ja murekohti.
Jääb pisut segaseks, kas Eesti tahab täies koosseisus liitlasbrigaadi kohapeale või mitte.