Alanud kooliaasta puhul peame rääkima lugemise ja kirjanduse tähtsusest. Neljandik Eesti elanikest ei ole viimase aasta jooksul raamatuid lugenud.
Kirjanik Urmas Vadi väitis hiljuti intervjuus, et „kõik ei peagi raamatuid lugema.“ Statistikaameti 2010. aasta ajakasutuse uuringu andmetel luges 10-74 aastastest Eesti elanikest aasta jooksul töö või õpingute tõttu raamatuid 23% ning 52% oma lõbuks. Täiskasvanutest luges viiendik aastas 1-3 raamatut ja ainult viiendik üle 12 raamatu aastas ehk ühe kuus.
Lugemishuvi vähenemine on ülemaailmne nähtus ja seotud muutusega kultuuritarbimises laiemalt. Oma osa on vaikselt süveneval keskendumisraskusel, mis mõjutab eelkõige süvalugemist, nõudlikuma teose ette võtmist.
Tõepoolest, lugema ei pea, aga võiks proovida. Eelkõige sellepärast, et lugemine on mõnus ajaviide. Lugemisrõõmu pärast. Lihtsalt niisama. Lugemine on mitmetasandiline kogemus, see on endasse süüvimine, reisimine ja meelelahutus samaaegselt. „Travellling without moving“, nagu laulis biitlite kidramees George Harrison. Kui oled leidnud raamatu, mis sobib sinu huvide ja meeleoluga, siis ongi lugemine puhas nauding.
Kapsaks loetud lapsepõlv
Minu isikliku lugemisteekonna alguses olid ema unejutud muumitrollide talvest, väikesest nõiast, Bullerby lastest ja Cipollino seiklustest. Kodus olid muinasjutukogumikud ja lastekirjanduse klassikud - Eno Raud, Aino Pervik, Ellen Niit, Astrid Lindgren, Tove Jansson, Otfried Preussler. Paljud said kapsaks loetud. Niipalju kui oma lapsepõlvest mäletan, tuli see soovist viibida püsivalt samas kujutluspildis, mis oli mujal ümbritsevast ENSV argipäevast.
Lugemine on maailma lahti mõtlemine. Tõnu Aava sisse loetud onu Remuse lood on täis filosoofilisi koode: „Kibuvitsapõõsas on mu kindlus, mu kodu kallis vennas.“ „Iga surnu, kui teda vaatama tullakse, tõstab käpad üles ja hüüab: „Ohoo!““ „Viska juurikas peost ja haara mul sabast! Muidu ma upun.“ „Nii on sageli maailmas: üks teeb paha, teine annab naha. Võõras võtab teiselt rasva, omanik saab märgi sappa, sootuks süütu kannatab.“
Kodu või kool?
Lugemisharjumus saab alguse kodust. Aga kui kodus ei loeta, peab lünga täitma kool. Meil jagati koolis õppeedukuse eest preemiaks raamatuid – ise sain Ira Lemberi „Tädi Fantaasia“. Mõne lapse esimene kontakt juturaamatuga tekibki alles läbi kohustusliku, tänases kõnepruugis soovitusliku kirjanduse nimekirja, olgu see siis „Kevade“, „Krabat“ või „Pál-tänava poisid“. Kohustuslik kirjandus võib päästa maailma!
Teadusuuringud kinnitavad, et lugemine parandab meeleolu, leevendab ärevust, arendab tundetaipu ja analüüsivõimet. Toronto ülikooli teadlased uurisid 2014. aastal, kas ja kuidas ilukirjanduse lugemine mõjutab isiksuse kujunemist. Selgus, et ilukirjanduse lugejate empaatiavõime suureneb. Empaatia on piltlikult öeldes „võime astuda kellegi teise kingadesse“ ja soov püüda kogeda teise inimese poolt läbielatut. Teadlaste sõnul need, kes loevad rohkem ilukirjandust, on paremad ka teiste inimeste emotsioonide lugemisel.
Emotsionaalne areng
Lugemine aitab meil vaimselt ja emotsionaalselt kasvada. Tekste õpetavad meid iseendaga rääkima, oma tundeid ja mõtteid paremini mõistma. Lugemine aitab oma lugusid ümber jutustada, kõneleda valusatest teemadest. Nagu näiteks Läti kirjaniku Mara Zalite autobiograafiline romaan „Viienäpu“, mis räägib küüditatute elust Siberis, naasmisest koju ning elust Lätis 1950-60-ndatel aastatel väikese läti tüdruku Laura silmade läbi.
Või Nora Ikstena „Emapiim“, mis toob meieni Riia ja selle ümbruse teise maailmasõja ja okupatsioonide ajal. Need on teosed, mis sarnaselt Viivi Luige romaanile „Seitsmes rahukevad“ analüüsivad sündmusi, mida ei saa enam olematuks teha, aga mis on meie kollektiivse alateadvuse mustris olemas.
Seos lugemise ja selge eneseväljenduse vahel on ilmne. Võib-olla me ei saa üksteisest enam aru sellepärast, et me enam ei loe? Loodan, et algav kooliaasta aitab seda muuta. Lugemine loeb.
Vestlus ilukirjanduse rollist eri eluvaldkondade lugeja jaoks toimub ka Kirjandustänava festivalil 10.09.2022