Ka sisejulgeolek peaks saama rahastuse 2% SKT-st.

Sõjad on julgeolekusüsteemi tugevusproov. Ühelt poolt need lammutavad ja teiselt poolt ehitavad midagi uut. Pärast sõja lõppu näeme, mis on tegelikult püsti jäänud ja mis on muutunud ühiskonna tavades ja harjumustes. Sõda Ukrainas on esile toonud need kohad, mille suhtes oleme Eestis lasknud ennast uinutada ja millele tuleb edaspidi kindlasti tähelepanu pöörata.

Julgeolekust rääkides mõtleme esmalt relvade, tankide ja kaitseväe peale. Aga me ei tohi unustada kõike seda, mis ei ole sõjaline. Valdkond, mis vajab täna Eestis palju rohkem tähelepanu, on laiapindne riigikaitse. Lihtsalt öeldes on need mittesõjalised tegevused, kus kandev roll on sisejulgeolekul.

Peale selle on olulised ka sotsiaal-, justiits- ja majandus- ning digikaitsevaldkonnad, lisaks välissuhtlus ja strateegiline kommunikatsioon. Ukrainas toimuva sõja kontekstis peame ühiskonnana olema valmis nii sõjapõgenike vooluks, energiakriisi süvenemiseks, küberrünneteks kui ka laiemateks majanduslikeks ja sotsiaalseteks raputusteks. Viimaste kuude gaasi-, elektri- ja kütusearved teevad selle kõigile üheselt selgeks.

Suured kriisid puudutavad eluliselt kõiki valdkondi ja keegi meist ei jää puutumata. See tähendab, et Eestis tuleb täiendavalt tugevdada kogu ühiskonna võimet kriisides hakkama saada. See on kriisideks valmisoleku kultuur.

2% + 2% kaitsele ja sisejulgeolekule

Selleks, et Eestis saavutada parem kriisideks valmisoleku kultuur, on vaja lisaks vähemalt 2-protsendilisele kaitse-eelarvele SKT-st lisada ka sisejulgeoleku rahastus samas mahus. Kaitse-eelarve ja sisejulgeoleku kulutused koos annaks nii täiesti uue tähenduse koroona-aegsele loosungile „2+2“.

Sõjalise võimekuse kõrval on turvalisuse kindlustajatena kriitilise tähtsusega nii piirikaitse, politsei, päästeameti kui ka kodanikukaitse funktsioonid, mis peavad tagama riigi toimimise ja tarviliku abi nii rahu- kui sõjaolukorras. See ei ole nõuka-aegne tsiviilkaitse pokasuhha - mõtleme pisut tänastele kaadritele Ukraina linnadest, kus pole toidu- ega veevarusid ning kütust, inimestel pole kuhugi varjuda, põlengud vajavad kustutamist ja haavatud parameedikute kiiret abi.

Elutähtsate teenuste haavatavus

Kõik, mis kaitseb riiki, ei ole alati sõjaline. Riigikontrolli audit rõhutas juba 2018. aasta juunis, et seis on rabe ning elektriga varustamine lihtne katkema. Näiteks elektriliine laastavad tormid näitavad meile, et ühiskonna sõltuvus elektrist on iseseisvuse aja aastakümnetega oluliselt kasvanud. Sellest sõltub iga elutähtis teenus.

Elektripuudus käivitab ahela – ei saa haiglasse uusi hädavajajaid vastu võtta, ei saa operatiivautode jaoks tanklast kütust kätte, ei saa kaardiga maksta, ei saa toitu säilitada ega vett kätte, ei saa tööle sõita. Jaanuaris 2019 jäi Saaremaal enam kui 13 000 inimest mitmeks tunniks talvisel ajal ilma elektrita. Elektrikatkestuse ajal olid kauplused suletud, pangaautomaadid pimedad, mobiililevi katkenud ja kõik teadmatuses, kui kaua see kõik kestab. Oktoobris 2019 jäi elektrita kogu Võru linn, 12 000 inimest. Lisaks otsesele elektrikatkestusele olid häiritud mobiiliside, internet ja 112 numbri töö.

Riigi tasand

Keerulised olud tabavad meid tihtipeale ootamatult. Laiapindses riigikaitses peab üheks eesmärgiks saama kriisideks valmisoleku kultuuri loomine Eesti kõikidel ühiskonna tasanditel: riik, omavalitsus, kogukond ja perekond.
Riigi tasandil peab toimuma kriiside juhtimine ja terviklik riskianalüüs. Kriisides peab juhtimine ja poliitiline vastutus olema peaministri ja vabariigi valitsuse keskne.

Riik ei saa oma ülesandeid kolmandale- ja erasektorile delegeerida. Eestis võeti laiapindse riigikaitse kontseptsioon vastu juba 2010, aga keegi pole hinnanud selle toimimist ja tõhusust. Laias laastus on see paber jäänud üldsõnaliseks heietuseks. Täna on kiiresti vaja kaardistada laiapindse riigikaitse riskid, mis vajavad veel läbimõtlemist ja parandamist. Siin võib meile eeskujuks olla Soome, mis iga kolme aasta tagant kogu ühiskonda hõlmavaid riiklikke riskianalüüse koostab.

Omavalitsused

Võimalike kriiside ajal on eriti oluline roll kohalikel omavalitsustel. Just kohalikud omavalitsused peavad kriisiolukordades tagama esmaste teenuste kättesaadavuse ja inimeste toimetuleku. Seepärast tuleb kõigil ministeeriumitel ja riigiasutustel täpsemalt ja detailsemalt oma plaanid omavalitsustega läbi arutada ning kriisiõppustel läbi harjutada. Protsessi koordineerib päästeamet läbi regionaalsete kriisikomisjonide.

Nii peavad KOVidel olema evakuatsiooniplaanid juhuks, kui mõni ala tuleb evakueerida. Neli aastat tagasi koostas Päästeamet kavad, kuidas ehitada välja varjendid ohu puhuks. Nüüd on aeg need paberid sahtlist välja võtta ja tolm maha puhuda.

Peame olemasoleva olukorra ära kirjeldama ja hakkama kiireid valikuid tegema. Millised varjumiseks sobilikud ehitised on Eestis juba olemas ja milliseid varjumiskohti peaks vajadusel juurde ehitama ning kui palju neid peaks olema. Soomlased on meist siin 70 aastat ees – ainuüksi Helsingis on varjendeid vajalikuga ligi miljonile inimesele.

Kogukond ja perekond

Oleme harjunud toetuma hädaolukorras riigile, kes omakorda eeldab, et kõigil on elementaarsed varud ja teadmised olemas. Halb uudis – ei ole! Kriisiolukorras peab igaüks teadma, mida teha, sest abi ei pruugi saabuda.

Kasulik on Naiskodukaitse loodud mobiilirakendus „Ole valmis!“, mis annab põhjalikke juhiseid kriisiolukordades käitumiseks, muuhulgas seda, kuidas erinevates situatsioonides käituda, mida varuda, keda teavitada. Näiteks liigselt tangu või tikke pole vaja koguda, kui kodus pole matkapriimust või gaasiballooni. Igal inimesel võiks mõistlik tagavara esmatarbekaupu kodus olla. See aitab meil olla valmis ootamatuteks olukordadeks, mis ei pea tingimata olema sõjast tingitud kriis. Mõistlik! Ainult enamik inimesi pole seda rakendust alla laadinud ja veel vähem lugenud.

Nii COVID-19 pandeemia, kui Ukraina põgenike abistamine on näidanud, et Eesti erasektoril ja kodanikuühiskonnal on valmisolek koheselt tegutseda. Inimeste tahet aidata - eraisikutest suurettevõtete ja kodanikuühiskonnani – tuleb soodustada, mitte seda takistada.

Tänane olukord annab hea võimaluse teha õigeaegseid ja pikaajalisi ettevalmistusi tuleviku kriisideks, mis muidu veniks aastaid kui mitte aastakümneid. Juba on õhus märgid, et hakkame kriisist väsima ja mugavaks muutuma. Kui meie ei tegele kriisiks ettevalmistusega, tegelevad kriisid tulevikus meiega.

Sidus ja mõtestatud roll kõigile osapooltele – see peaks olema laia riigikaitse sisu. Mitte vormilt ilus ja mitmemõõtmeline, aga paberist origami. Sisejulgeolek ei tohi jääda vaeslapseks, kui samal ajal kaitseväge ehitatakse. Ühe suusaga sõites kaugele ei jõua.