Suvekuud kestavad ning uus koalitsioon on saanud paika. Start pole aga olnud ettevõtjate poolt vaadatuna kaugeltki paljutõotav. Kui koalitsioonilepe põhipunktid olid kõik külvamine ja häälte ostmine maksumaksja enda raha eest, siis ühe ministri start on olnud aga eriti madalalennuline.

Tervise- ja tööministri valik tekitas niigi valitsuse suhtes usaldusküsimuse seoses vastuoluga nende enda vastu võetud lobistidega suhtlemise hea tavaga. Ilma hea tavatagi oli selge, et neutraalsust eeldav ministri ametikoht on ametiühingu kõrgeima esindajana ikka veel vanast toolist soe, kui mitte kuum, ning vaated töövõtja poole kreeni. Nüüd siis on katet kergitama hakanud ka minister ise ja tuleb välja, et kartustel on alust.

Uue koalitsiooni lubadus oli makse mitte tõsta ja maksurahu. Seda minister just hiljuti rikkus, pakkudes välja töötuskindlustusmakse tõstmise reservide suurendamiseks. Varem oli ta pakkunud välja alampalga tõusu, mis tegelikult samuti suurendab ettevõtjate väljaminekuid ja on mingis mõttes nagu valitsuse poolt määratud kõrgem maks. Uus minister on astunud juba vastuollu kahes erinevas episoodis. Ometigi on ta jõudnud minister olla vaid paar nädalat. Oh õudust, enam kui seitse kuud on ju veel minna ja mitu kriisi on ennustuste kohaselt veel ees.

Ettevõtjate jaoks on värske ministri maksutõusu jutt hirmutav. Selline lähenemine annab selge signaali, et kogu sügisel tekkiv kriisidest tingitud koorem lükatakse veelgi enam tööandja ja kaudselt ka töövõtja kaela, unustades ära, et ka nemad on riigiga samas kriisis. Ettevõtjate taskud ei saa olla riigi või ühe ministri silmis põhjatu rahapada, kuhu järjest sügavamale käe sisse ajad ja sajaseid nagu jäneseid kübarast välja tõmbad. Ka mustkunstnik teab, et keegi peab selle jänese enne kübarasse panema, mitte ei teki jänes sinna puhtjuhuslikult iga kord ise uuesti.

Siinkohal pakun välja punktid, mida valitsusel ja eelkõige värskel ministril töölauale võtta ja ära teha. Seda selleks, et taastada usaldus ettevõtjate silmis ning hajutada kahtlus, nagu oleks minister erapoolikult ametiühingute hoiakute poole kaldu.

Esiteks, laiendada töötuskindlustuskaitset ka kõigile ettevõtte juhtorganite liikmetele ja FIEdele.

Teiseks, taastada kriisieelsele tasemele haigushüvitise süsteem, kus ettevõtja ei pea maksma ühe asja eest kolm korda.

Kolmandaks, tulumaksuvaba miinimum alampalgaga samale määrale, jättes kriisi eel puutumata miinimumpalga määra.

Neljandaks, paindlikud töötingimused osalise koormusega töövõtjale, kus on ära kaotatud kohustuslik minimaalne sotsiaalmaksu määr.

Lisaks neile neljale väga oluliselt väikeettevõtjat ja üldist ettevõtlust mõjutavale meetmele on ministril ja valitsusel vaja teha veelgi enam.

Ministrilt on oodatud konkreetsed ettepanekud tema haldusalas olevate haigekassa ja töötukassa reformimise ning kulude kokkuhoiu teemadel. On ilmselge, et need asutused on bürokraatlikud ning täna, kus raha on vähem nii riigikassas kui ka ettevõtjal, ei saa päris kindel olla, et iga euro kulutatakse kõige efektiivsemal viisil maksumaksja hüvanguks.

Lisaks on aeg maksudebatiks laiemalt ja seda eelkõige tööjõumaksude osas. Elame muutuvas ühiskonnas, kus töösuhete valdkonnas on palju kardinaalselt muutunud ning teenimise võimalused ja kohad ei ole piirdu enam puhtalt töövõtja ja tööandja vahelise lepinguga. Kus on valitsuse ja ministri ettepanekud kaugemaks tulevikuks? On ilmselge, et vanadel kümneid aastaid tagasi rakendatud maksuskeemidel on keeruline uuel ajal õiglaselt maksuraha koguda. Kaotajaks on nii maksukoguja ehk riik kui ka ettevõtjad ning kaudselt ka töövõtjad. Nemad on kõrgelt maksustatud ja ebavõrdses seisus uuema aja teenimisvõimalusi kasutavate subjektidega. Rohkem innovaatilisust ja kaugemale vaadet, härra minister ja valitsus!

Veelgi kaugemale minnes on aeg ringi vaadata ja mõista, et uuemal ajal on väikeettevõtlus domineeriv ettevõtlusvorm. Suurettevõtjad ei domineeri enam nii nagu nõukogude ajal või veel paarkümmend aastat tagasi. Tänase seisuga on kuni kümne töötajaga majandusüksuseid valdav enamik ehk statistikaameti hinnangul 2021. aastal 138 000, aga 250 töötajaga ja üle selle ainult 177 majandusüksust, kui majandusüksuste koguarvuks on 145 000. On ilmne, et väikeettevõtlus on levinuim vorm. Seda enam on ajale jalgu jäänud ja on ühele poole kaldu senine sotsiaalpartnerite jaotus töötukassa nõukogus.

Lõpetuseks võib ministrit ühe algatuse eest kiita ka. Ettepanek, kus töölepingus määratakse kogu kulu tööandjatele, on igati tunnustatav. On seal siis ainult üks maks, nagu tulumaks kõike kokkuvõtvalt, või täna kehtiv kolmesambaline tööjõumaksude palett, see pole enam määrav. Oluline on see, et töövõtja näeb kogu maksudeks kuluvat osa ja oskab ka selle läbi nii mõista enda kulu tööandjale kui ka olla nõudlikum riigi suhtes.

Kokkuvõtvalt tuleb meeles pidada, et maksud ei ole mitte niisama raha kogumiseks, vaid selge suunisega täita mingit eesmärki. Ja see eesmärk peab olema tasakaalus kõikide asjaosaliste poolt vaadatuna. Ettevõtjaid ja tööandjaid ei saa lõputult koormata. Suuremat pilti, härra minister!