Martin Helme kasutab ära seda, et Kaja Kallas ei suuda näha tunneli lõpus valgust.

Tõde on vaataja silmades. Juhan Liiv nägi üle sajandi tagasi Eestimaa hurtsikuid ja lagunenud talumajasid. Ott Arder ja Ruja nägid 1981. aastal siledaid asfaltteid, baare ja plaažisid, prinke rindu ja pepusid.

Mina nägin eile – kui olla täpne, siis läinud nädalalõpul – uue disainiga Urmas Sõõrumaad ühel tähtpäeval ühes Tallinna restoranis. Nägin seal ka rootslasi, inglasi, soomlasi ja hästi palju venekeelseid küpseid mehi ja veel küpsemisjärgus neidusid.

Vanalinna tänavatel jalutades ei näinud ma enam Sõõrumaad. Olid ainult võõrad ja võõramaalased. Kuidas ma ei olnud seesugust eestlasteta Eestimaad varem märganud? Võib-olla peakski EKRE hoiatust – varsti jääme oma kodumaal vähemusrahvuseks – tõsisemalt võtma?

Kõrvad kinni, suu lahti

Riigikogust lahkuv EKRE poliitik Ruuben Kaalep ütles oma sümpaatses Eesti Ekspressile antud intervjuus (24.1): „Polariseerumine on alati palju valusam rahvuslastele kui liberaalidele. Selle pärast et rahvuslastele teeb see haiget, kui oma rahvas on lõhki kistud.“

Aga kui konfliktide provotseerimine ja eskaleerimine on osa rahvuslaste endi strateegiast? Kui oponendi sõimamine ja alandamine on teadlik taktika? „Reformierakonda on alles jäänud ainult pätid ja lollakad,“ teatas EKRE käilakuju ajal, kui Reformierakonda toetas ligi 40% eestlasi. Tõsi, kui Jürgen Ligi nähvab telesaates isegi oma koalitsioonipartnerile: „Nagu sa siin podisesid...“, siis on üsna mugav üldistada – ühtemoodi ülbed mõlemad.

Igatahes võis eelmise nädala Kaja Kallase ja Martin Helme „Esimese stuudio“ debatist oodata mida kõike. Ei tulnud suurt midagi. Helme saate alguse vaoshoitusest võis järeldada, et EKRE soovib oma kandepinda laiendada või vähemalt hoida. On ju pärast bravuurikaid üle võlli põrutamisi (näiteks vaktsiinivastaste suurkogunemisel Vabaduse väljakul) EKRE reiting pea alati langenud. Räige retoorika vastab küll fanaatikute ootusele, kuid peletab eemale sündsustundega inimesi.

Saate lõpus naasis Helme sissetallatud rajale: kõrvad kinni, suu lahti. Peaministrit tabas süüdistustelaviin nagu Ukraina pealinna Iraani droonide parv. Tuleb tunnistada, et Kallase õhutõrje ei olnud just kindlates kätes. Ent kuivõrd propagandasõjas tähendab õigustamine nii või teisiti kaotaja rolli võtmist, siis võib peaministri reageerimist, mis piirdus peamiselt imestuse väljendamisega, pidada igati mõistlikuks. Ei võitnud midagi ka Helme, kelle parinal esitatud seisukohad jooksid üksteise otsa kinni.

Kuvandiga kimpus

Sel nädalal on sõnasõda võtnud uusi värve. Taas tuletas ennast meelde EKRE nimekirjas kandideeriv Varro Vooglaid, kelle isik tõi kaasa küsimusi Kremli ja koroona ühisrinde üleilmsest mustrist. On see juhus, et needsamad inimesed, kes pidasid koroonapalatites lamavaid haigeid näitlejateks, peavad ka Butša kaadreid BBC lavastuseks?

Praegu EKRE pingutab, et veenda Eesti auditooriumi oma Ukraina-sõbralikkuses. Kuid kord juba tekkinud kuvandid püsivad visalt. Liiga palju pahatahtlikke ja inetuid ütlemisi ukrainlaste kohta on EKRE eliidilt kuuldud. Alates maasikakorjajate vaenamisest...
Samamoodi on kuvandi sügavkülmumisega hädas Reformierakond. Ettekujutust, mille järgi Reformierakond ei hooli lihtinimese muredest, kinnistab Nursipalu saaga. Ka Eurobaromeetri uuring on oravatele ebasoodne: elukalliduse tõusu ohjamiseks mõeldud valitsuse abinõudega on rahul kõigest 15% Eesti elanikke (Soomes 45%, Lätis 21%, EL-is keskmiselt 33%). Usk paremasse tulevikku on vähenenud ainult Saksamaal sama järsult kui Eestis. Nüüd on ka lätlased ja leedulased meist optimistlikumad.

Kuivõrd objektiivsed majandusnäitajad ei ole Eestis sedavõrd kehvad, siis tuleb eestlaste tusameele üheks põhjuseks pidada ka valitsuse suutmatust näha tunneli lõpus valgust ja seda rahvale näidata.

„Päästame Eesti ära!“

Ja sealt ta tulebki: Martin Helme oma kolm senti maksva elektriga, mis lubab igaühel kütta ennast higiseks ja miljonäridel täita välibasseinid sooja veega kas või keset talve.

Kelle abiga kavatseb EKRE oma ideed ellu viia? Eesti 200 on keskendunud pikale plaanile, sotsid seavad atra, parempoolsed kuulavad mõistuse häält. Seega – nemad on out.

Keskerakonna kui ühiskonna siduja kuvandit on järjestikku kahele valitsusele haua kaevamine kahjustanud, ent erakond, mis ei koorma ennast jäikade põhimõtetega, võib ju haua alati lahti kaevata ja koostööd reanimeerida. Miks mitte EKRE-ga? Seda enam, et EKRE ja Keskerakonna reitingutes avaldub ühendatud anumate dünaamika. Seetõttu on loogiline, et ka rahvuslastele ei tundu Eesti päästmine Mihhail Kõlvarti ja Yana Toomi abiga üldsegi pentsik.

Üks probleem siiski on: peaministrina oleks Martin Helme isegi Keskerakonnale tüsilik valik. Tõenäosem on 2005. aasta kordus. Toona oli Keskerakonnal riigikogus enim hääli, ometi pidi Savisaar leppima Ansipi valitsuse majandusministri portfelliga. Midagigi. Helme seis ei ole parem, sest küllap eelistaks ka alalhoidlik Isamaa äreval ajal Ratast. Oleks rahulikum nii kodus kui ka võõrsil.

Viimasest kümnest valitsuskoalitsioonist kaheksa on moodustatud Isamaa osalusel. Kas ka seekord õnnestub neil reitingute kiuste Veerpalu teha: särada ainult ühel, aga see-eest hooaja kõige tähtsamal võistlusel? Kahtlane, kas see isegi dopingu abil õnnestuks. Enam ei ole Jüri Luike, kes aitas hoida Isamaa kui intellektuaalse ja väärika erakonna kuvandit. Ei ole noori parempoolseid, kes tõid erakonda ärksust ja avatust. On Seeder ja Sibul.

Kui Isamaa ei tõuse, ei saa ka päästekomandost asja. Lihtne matemaatika.

Lõpuks tagasi loo algusse.

Kas tõesti on eestlaste polariseerumine rahvuslastele valusam kui liberaalidele, nagu väidab Ruuben Kaalep? Võib-olla peaks kõigepealt küsima, kes üldse on rahvuslased.

Testigem iseennast. Oletagem, et eesti kirjanik, kes on homoaktivist, võidab Nobeli preemia. Kas te rõõmustate või hakkate teda sotsiaalmeedias mõnitama? Või oletagem, et eestlane, kes on süvauskne ekrelane, tuleb odaviskes olümpiavõitjaks. Kas te tunnete tema üle uhkust või peate teda ajukääbikuks?

Ühel juhul olete hingelt rahvuslane, teisel juhul väiklane ideoloog. Pole vahet, kas olete konservatiiv või liberaal. Teineteisest üle karjudes nõrgestavad mõlemad Eesti rahvusriiki.