Riigikogu valimised lähenevad ja päev-päevalt tuleb aina rohkem infot kandidaatidest ja erakondadest, kelle nimekirjas kandidaadid end seekord presenteerida tahavad. Turul on pakkujaid palju ja oma nurga leiab vast igaüks, kel aga soovi kandideerida on. Küsimus tekib aga valija poolelt - kas inimene kelle me saadame ennast esindama riigikokku ka päriselt esindab seal kohalikke huve? Või kasutatakse lihtsalt ära kohalike heausksust ja lootust, et nii tuntud inimene ju ometigi jamajuttu ei aja? Kas lubadus üldse maksab midagi, või aetakse suust välja ükskõik mida, peaasi, et valitud saab, sest eesmärk pühendab abinõu?

Reformierakonna juht ja peaminister Kaja Kallase arvates on leegionäride saatmine maakondadesse vajalik parema valimistulemuse huvides. Ehk tõlkes - erakonna tulemus valimistel on tähtsam kui kohalikel reaalselt saadav tulu nende saadiku tööst. Lubadus ei maksa midagi.

Ka Konservatiivse Rahvaerakonna poolt  tuleb sobivat juttu nii marurahvuslastele kui ukraina sõda toetavatele venelastele. Kusjuures selle jutu vastu ei tõrgu isegi rahvuslased mitte, kuigi nagu mõistlik oleks. Tegelikult on siingi taga lihtsalt küüniline arvestus - räägime mis kuulda tahetakse, võtame hääled ja siis teeme mida tahame. Teie - valige järgmine kord paremini. Õpikupoliitika, mida on edukalt kasutanud erinevad diktaatorid Rooma riigist alates.

Seega valimistel meie poolt antav hääl maksab meile endale kätte veel neli aastat vähemalt. Valides inimese, kes meile selleks ette tõstetakse, anname käest ära võimaluse osaleda valimisringkonna esindaja tasemel riigi poliitikas ja jätame riiklikul tasemel poliitika vabatahtlikult erakondade tagatubade otsustada.

Riigikogu peaks olema valim valimispiirkondade esindajaid,kes seisavad oma valimispiirkonna huvide eest ja vastutavad omaenese isikuga oma valijate ees. Esindaja peaks olema see, kellelt saan poes nööbist kinni võtta ja küsida - kuule, räägi, kuidas selle ja teise lubaduse täitmine läheb. Kui saadame ennast esindama kellegi, keda kunagi poes ei näe.... siis süüdi oleme ikka ise, eksole?

Riigikogu kodulehel on võimalik leida oma valimispiirkonna valitud esindajad (https://www.riigikogu.ee/riigikogu/koosseis/riigikogu-liikmed/). Klikates nende nimele saab kiire ülevaate, mida antud saadik teinud on. Eerik Niiles-Kross ja Siim-Valmar Kiisler kui Ida-Virumaa leegionäridest esindajad - neist pole Ida-Virumaale mingit kasu olnud. Ilmselt siis ainult erakonnale.

Erakonnad on maailmavaate propageerijast ja abistavast taustajõust ammu kujunenud eesmärgiks omaette - valitsejate siseringiks, kuhu tavainimesel asja pole ja mida saab alati tuua vabanduseks ka pärast valimisi - mina oleks hea meelega aga.... erakond arvab teisiti. Müts maha nende ees, kes on suutnud selja sirgeks jätta ja oma asja ajada erakondlikust kuuluvusest olenemata.

Me oleme noor demokraatia ja õpime käigu pealt. Nii valitsejad, kui kodanikud. Valitsejad õpivad kiiremini, sest poliitika on nende liivakast. Samas kui kodanikud lastakse kasti äärele näpuga näitama kord mõne aja tagant. Aga ka kodanik õpib ja loodetavasti on see artikkel siin kasvõi natukenegi abiks enne tulevaid valimisi. Tahad tulemust? Ära vali seda, keda sa ei tunne ja kes sind ei tunne. Mis sellest, et oled teda telekas näinud ja puha. Tema sind ei ole.  Vali inimene, kellega saad homme õhtul lasteaias kokku. Vali see, kes reaalselt elab su naabruses ja muretseb samu muresid, rõõmustab samade pisiasjade üle.

Tahad muutust? Ära vali erakonda - vali isikut. Erakond ei seisa sinu huvide eest, sinu naaber seisab, kasutades selleks erakonna võimalusi - selline peab olema terve erakondlik demokraatia, mitte vastupidi. Me oleme selleks liiga väike riik, et poliitika lasta muutuda riigiks riigis ja kodanike jaoks suureks pettumuseks ja arusaamatuseks. Teeme siis teisiti. Muudame asjade käiku oma pisikeste sammudega. Läheme valima. Valime kohaliku. Valime Esindaja, mitte ei kingi häält. Nüüd ja edaspidi.