Meil on vaja elektrit, sellega vist keegi vaielda ei saa. Ka kõik uued arendused ei liigu mitte sinna suunas, et kuidas ilma elektrita hakkama saada. Maailm viib kõik tarbijad üle elektrile, mida siis proovitakse toota soodsalt, keskkonnasäästlikult ja nii, et kõik oleks rahul.

Hetkel on Eestis laual sisuliselt viis erinevat elektri tootmise viisi. Olemasolevad tootmisviisid, tuul, päike, vesi ja tuum.

Olemasolevad tootmised on hääbuvad mitmel põhjusel. Esiteks, iga töötav asi kulub ja teiseks - nad saastavad nii palju, et nende hoidmine ei ole mõistlik. Kõik muud variandid on paremad, kui see, mis me praegu teeme. Just see ongi põhjuseks, miks riik peaks praegu panustama pika perspektiivi otsuste tegemisele kohe ja nüüd ja praegu.

Tuuleenergia kasutamiseks on vaja ehitada tuulikud.  Tuulikud häirivad linde rändeteedel, elanikke visuaalselt, sest kole on ja pealegi undavad. Tuulega suudaksime toota poole Eesti vajaminevast energiast. Kuid investeeringut saab teha ainult suurelt, muidu läheb tootmine ja jagamine liiga kalliks. Keskkonna ja tuleviku mõttes ilmselt juba ennast tõestanud elektri tootmise viis. Maailm on täis teadmisi, kogemusi, võta ja kasuta.

Päikeseenergiat kasutame me kõik personaalselt ja võrguvabalt juba sellest ajast, kui Soomest toodi esimesed päikesepatareiga taskukalkulaatorid. See on soodne ja annab kasutada täitsa eraisiku tasemel. Päikeseparkide rajamist toetab Euroopa, toetab Eesti, ainult.... võrku ühendada ei suudeta, sest riigil pole võimekust. Ja võimekust pole, sest see riiki ei huvita - võrguettevõtja on küll riigiettevõte, kuid nende eesmärk ja kohustus on riigile raha teenida, mitte varustada kodanikku võimalikult soodsa energiaga.  Nokk lahti, saba kinni. Elektrihinda pole siiani sellega suurt mõjutada suudetud. Võitjad on need, kes suudavad kasutada päikesenergiat omal maal ja omade kuludega, ilma riiki asjasse segamata.  Kui nüüd asi absurdini ajada:  kui iga mees ehitab oma päikesepargi ja ei ühendagi seda võrku, sest kallis on, siis võrk ei kasva ja igale uuele soovijale läheb aina kallimaks. Seega kaob huvi sellise võrgu vastu ja lõpuks ka vajadus. Ehk, kui me võrku ei ehita, siis pole seda võrku varsti enam vaja. Aga nii pikka pilti ei suuda meie riik näha. Veel.

Hüdroenergia projekte mis pumpaksid odava elektri ajal vee kõrgele ja kalli elektri ajal laseks tal käivitada elektritootmise, mis siis toodaks odavat elektrit - on Eestis kaks. Paldiskis ja Ida-Virus, mõlemad suurettevõtte oma tarbeks planeeritavad. Seega seegi pole eriti alternatiiv hinna alla toomiseks. Jääb üle ainult tuumaenergia.

Tuumaenergia esmapilgul lindude rännet ei sega, laevateedele ette ei jää, mõnikümmend NIMBY aktivisti ostab riik või ettevõtja välja ja lihtne eks ole? Võrku ühendamine on tingimus, nagu ka teiste puhul, kuid saadav varustuskindlus ja elektri hulk annavad kindlasti riigile kui võrgu omanikule soovi ja tahte see ühendus rajada. Kõik keskkonnaprobleemid annab edukalt lükata (üle-üle)järgmiste valitsejate kaela, seega riigi seisukohalt on tuumajaama ehitamine keskkonnasõbralikum tegu, kui tuuleparkide ehitamine, nii tobedalt kui see ka ei kõla.

Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 53 kõlab nii: "Igaüks on kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hüvitama kahju, mis ta on keskkonnale tekitanud. Hüvitamise korra sätestab seadus."

Nüüd. Rahandusministeerium teeb omad otsused lähtudes rahandusministeeriumi kompetentsist ja annab üldise suuna kogu riigi energiapoliitikale. Aga. Rahandusministeerium ei vastuta põhiseaduse järgi. Mitte keegi ei vastuta.  Vastutus lühinägelike otsuste eest veeretatakse ettevõtja juriidilisele kehale, kes kaob koos ületamatute murede tekkimisega ja elu läheb edasi. Kinni maksab ja lõplikult vastutab kodanik, kes lasi sel jama tekkida. Täpsemalt - tema järglased.

Meil polegi üldist suunda. Meil polegi pikka plaani, milline peaks olema Eesti elektrimajandus, millest sõltub kogu meie eksistents edaspidi. Meil on ainult kallutatud huvid. Linnukaitsjad. Elanikud. Riik, kes teenib raha, mitte kodanikku. Ettevõtja, kes tahab raha.Meil puudub visioon. Selle visiooni peaks paika panema selleks ettenähtud energiministeeerium, kelle tegevus peaks algama lausest: "Eesti energiamajanduse ülimaks põhimõtteks on Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 53 ja muud seadused, mis seavad eesmärgiks keskkonna säästmise ja energia tootmise maksimaalselt keskkonda säästval viisil pikas perspektiivis". Ja sellest lausest edasi tuleks kallutatud huvid ja demokraatlik protsess kodanikule soodsaima võimaliku energia tootmiseks. Nii lihtne ongi.