Hakkasin kohe Ukraina sõja alguses põgenikele vabatahtlikuks abistajaks. Tegin seda omavoliliselt, sest RIIK helistas alles hiljuti küsimusega, millist tööd sooviksin teha. Vastasin, et pole neli kuud käed rüpes istunud, vaid hakkasin tegutsema juba märtsi keskel. Aga RIIGILE kirjutasin oma soovist saada vabatahtlikuks sõja teisel päeval. Samal ajal kirjutasid lehed, et vabatahtlikke on väga vaja, neid on kõikjal puudu.

Miks menetlemine nii kaua aega võtab? Paljud, kes tahtsid aitajaiks saada, kirjutasid RIIGILE, et loobuvad. Nii seisavad tühjalt korterid ja majakesed, põgenikud on RIIK suunanud elama laeva, naridega kajutisse vaatega vetesügavusse.
Sajad inimesed on loobunud loovutamast asju, sest ei tea, kuhu ja kas need jõuavad. Kogumise-jagamise töö teevad ära vabatahtlikud, kes on tihti «isehakanud». Vabatahtlikud ei oska käed rüpes istuda. Ju see on eestlase loomuses, et peab tegema midagi kasulikku, ehedat.

Kui ERKI Kammerkoor märtsi keskel hotellis Dzingel esines, et põgenikele hingelist tuge pakkuda, tutvusin oma esimeste ukrainlastega, kes nüüd on minu sõbrad ja abi eest surmani tänulikud.

Kriisi ajal juhtub kõik minutitega, mitte päevade ega nädalatega. See ongi kriisi olemus. RIIGIS kulgevad asjad omasoodu: peab hankima, menetlema, arutama. Hanke ja menetluseta ei saa. Seadused on aga RIIGI enda kehtestatud ja riigikogu võib neid iga kell muuta. Parlament puhkab ja valitsust hetkel sisuliselt ei ole.

Kui vabatahtlik helistab ametnikule reede õhtul, teatab too, et on töölt juba lahkunud ja on esmaspäevani «levist väljas». Vabatahtlikul on aga kiiremas korras vaja lahendada põgeniku pakiline probleem. Esmaspäeval enne kella kümmet on ametnikul kiire, sest algab koosolek ja arvutit pole ta veel avanud. Las inimene puhkab raskest päevatööst, mille eest ta palka ja preemiatki saab. Suurema osa tööst tegid vabatahtlikud igasuguse palgata niikuinii ära. Meedia räägib kogu aeg, kui tublid on eestlased. Tegelikkuses on pilt väga kirju ja minul on RIIGI pärast piinlik, et lihtsaid asju tehakse vales järjekorras või ei tehta üldse.

Pagulased ei tulnud siia vabatahtlikult, nad olid selleks sunnitud. Nad ei tahtnud oma kodu maha jätta ja teadmata kuhu minna, oma loomi lahti lasta, lapsi nende sõpradest ja isadest lahutada, vanavanemaid maha jätta. Ent polnud valikut. Maatasa pommitatud Mariupolist kuu aja eest tulnud 65-aastase Valja saatsid poeg ja tütar siiakanti maad kuulama. Nemad ja Valja kaheaastane lapselapselaps jäid keldrisse tooreid kartuleid sööma, pea kohal puruks pommitatud kodu. Valja ei teadnud kaks nädalat, kas tema pere üldse elus on. Nüüd on pere Mariupolist välja saanud, et suunduda Eestisse.

Kui mõni ukrainlane küsib, miks eestlastest aitajad seda kõike teevad, on minu vastus järgmine: meil pole ilmselt ühtki inimest, kelle perel poleks suguvõsas mõnd põgenikku. Kes läksid Rootsi või Kanadasse, kes põgenesid Stalini eest Ida-Eestisse kaevuriks. Või kes saadeti Siberisse. Kes jäid sinna maamulda, kes ei tulnudki tagasi. Rääkimata neist, kes kolisid sajandi eest maa saamiseks Musta mere äärde. Nende külad lammutas Venemaa Sotši taliolümpia eel maha.

Kriisid tulevadki järsku. Selleks ei saa mitte keegi sada protsenti valmis olla. Meedias pasundab RIIK, kui tublid me oleme. Aga tegelikult?

Koroona tulles palgati endine päästeameti juht Mati Raidma kriisi ohjama, sest ta on valdkonna ainuke tõsiselt võetav ekspert. Ta moodustas komisjoni, kes töötas ühes Saaremaa hotellis ja koostas kriisiplaani. See toimis.

Aga nüüd? Valitsus andis kriisijuhtimise üle politseile, sest sotsiaalvaldkonna ametnikud ei saanud probleemide ja saabuva inimmassiga hakkama. Politsei kinkis piiriületajatele mängukarusid, ent sattus paraja portsu otsa, mille RIIK oli tolleks ajaks korraldanud.

Vabatahtlikuks pürgijatele saatis RIIK vabanduskirja: «palun olge natuke veel kannatlik, meil on kuhi taotlusi, mida menetleme». See oli kolm nädalat pärast sõja algust Ukrainas. Näiteks mulle helistas RIIK kolm kuud ja 10 päeva ehk 100 päeva kestnud kohutava tapatalgute järel. Aga Ukrainas surid lapsed, naised murdusid leinas, mehed langevad rindel. Nad kaitsevad oma kodumaad ja rahvast.

Kui ERKI Kammerkoor poleks hotellis, kus elas tol hetkel 736 pagulast, kontserti andnud, poleks ma tuttavaks saanud ooperisolisti Liliiaga, kes laulab nüüd kooris ja on Odessa Konservatooriumi lõpetanuna soleerinud kahel kontserdil. Ta töötab koos õe Olesjaga Olerexis, tehes miinimumpalga eest kõike. Tal on ju erinevalt leti ääres istuvatest neidudest keelebarjäär, nendib keeleinspektsioon.
Kui ajukirurg teeb oma tööd, on patsient narkoosi all. Ukrainlasest tippkirurg saaks esialgu vestelda temaga residendi vahendusel, kes õpiks omakorda tippspetsialistilt, kuidas aju opereerida. Ooperisolist laulab Toscat nagunii itaalia keeles.

Olen veendunud, et kõrgharidusega ukrainlased, keda on põgenike hulgas ligi 67 protsenti, suudavad keelekeskkonnas elades omandada baasteadmised mõne kuuga. Nad ei peaks tegema ainult lihttöid.

RIIK nõudis põgenikelt, et leidku kiiresti töö- ja elukoht. Alates aprillist olete omapäi ja keegi teid enam ei «poputa». Märtsi algul saabunud said elada hotellis ja kolm korda päevas tasuta süüa.

Kogu abi. Ukrainlased on väga töökas rahvas ja ei taha elada kellegi armust. RIIK teeb aga kõik selleks, et meile jääksid umbkeelsed ja laisad sotsiaalsüsteemile koormaks olevad inimesed. Nii «sinikraed» kui ka «valgekraed» taipavad varsti, et parem on mitte olla RIIGILE koormaks, ja lähevad ära.

RIIGIL jäi kriisi alguses tegemata kolm lihtsat asja:
- anda inimesele psühholoogilist abi (vabatahtlikud tegid seda Ukraina-Poola piiril);
- tagada sõjakoldest tulnule esmavajalik (vabatahtlikud ostsid hügieenitarbeid, smugeldades neid hotelli kui salakaupa).
- õpetada, kuidas Eestis asjad käivad: juhatada õigete kanaliteni, selgitada, kuidas töötab e-riik, pangandus, digilugu jne.

Sõda Ukrainas kestab. Inimesed põgenevad iga päev. Sõjateemalised uudised on meedias kukkunud kuhugi lõppu. Sinikollase märgiga inimesele vaadatakse tänaval viltu. Ma ei tea, miks.