Kui kindral Riho Ühtegi neli aastat tagasi veel kolonelina ütles, et venelased võivad jõuda Tallinna kahe päevaga, aga nad surevad siin, siis tekitas see paanikat ja väikestviisi skandaali. Teades kindralit, siis nendel teemadel ta nalja ei tee. Arvatavasti on nendel avalikel kriitikutel, kes toona julgesid kindrali sõnades kahelda, täna piinlik ning oma seisukohad üle vaadanud. Täpselt kindral Ühtegi loogika järgi toimis Ukraina kaitse. Venelased jõudsid suhteliselt kiiresti Kiievi alla aga siis nad seal ka surid.

Vastupidiselt peaminister Kaja Kallase sõnumile, sisendas Kaitseliidu pealiku kõne enesekindlust ning rahu - me saame hakkama.
Mul on julge olla, kui kindral Ühtegi sugused mehed juhivad Eesti kaitset. Iga puu tulistab ka siis, kui rinne on üle käinud. Iga inimene teab, mida teha ka okupatsiooni tingimustes. Kindral ei rääkinud oma võidupäeva kõnes mitte ainult sõjalisest jõust vaid sellest, kui oluline on rahulolev ja suure kaitsetahtega rahvas – iga inimene. Just tahe on see, mis määrab rahvaste saatuse. Ukrainlaste tahe olla vaba ning hakata vastu kordades suuremale vaenlasele üllatas kogu maailma. Just sellise tahtega rahvas on loodetavasti ka eestlased. Need sajad mehed ja naised, kes on Kaitseliiuga viimastel kuudel liitunud, annavad alust seda uskuda.

Nii president kui Kaitseliidu ülem rääkisid Ukraina aitamise vajadusest. See on meile, eestlastele, iseenesestmõistetav. Kuid nii kahjuks ei ole see kõikjal Euroopas. Sõjaväsimus hakkab peale tulema. Hindade kallinemine, energiakriis ja inflatsioon võtab üha rohkem inimeste tähelepanu. Kahjuks ei ole sõja koledus tegelikult veel meieni jõudnud. Me ei ole veel valmis maksma kõrgemat hinda kui vaid kaudne ukrainlaste abistamine. Me ei ole valmis veel minema sõtta, et lõpetada Putini hirmuvalitsemine.

Meie liidrid ei ole veel aru saanud, et maailm ei ole enam sama, mis enne 24. veebruari. Ja isegi, kui Putin Peterburgi majandusfoorumil selle puust ja punaselt välja ütleb, ei jõua see Euroopa liidrite ajju. Putin ütles otse vällja: „Kordan – need muudatused on fundamentaalsed, pöördelised ja halastamatud. On vale arvata, et saaks justkui istuda ja oodata turbulentsete aegade möödumist, et kõik muutub tagasi normaalseks, nagu varem oli. Samas tundub, et mõne lääneriigi eliit elab illusioonis. Nad ei taha märgata selgeid asju, hoides visalt kinni mineviku varjudest“.

Me ei tohi ühiskonnana väsida, sest siis ei ole kasu ka tankdest ja kahuritest. Peame kokku leppima Ukraina sõja strateegilise eesmärgi – see on maailm ilma Putinita. Siis saame hirmus elamise asemel investeerida kaitsekulud oma laste tulevikku – haridusse ja teadusesse.

Elagu Eesti! Elagu Ukraina!