Läänemaailm ei ole kokku leppinud NATO ega Euroopa Liidu tasemel, mis on Ukraina sõja strateegiline eesmärk. NATO Madridi tippkohtumine on selgelt ajalooline, kuid teistmoodi ei oleks see läänemaailma eksistentsi jätkumiseks võimalik. See lähtub hirmust Putini ees. Putinit on nimetatud parimaks NATO müügimeheks ja seda ta kindlasti ka on. Ukrainas toimuvat sõda oma olemuselt ei oodanud keegi.

Nüüd on see oma kõigi sõjakuritegude ja koledustega reaalsus, mis lisaks ekspertidele paneb muretsema lääne tavainimesed. Riigijuhid on sunnitud näitama, et tehakse midagi enneolematut ja praktilist, kuna deklaratsioonidest enam ei jätku. Ka mitte oma valijatele. Kuid hirmu käigus võidurelvastumine ilma julguseta hirmu allikat likvideerida ei ole jätkusuutlik. Valmistub ju Madridi tippkohtumine sõjaks meie territooriumil.

Eesti poolt vaadatuna tuleb tunnustada meie diplomaate ja delegatsiooni, kes suutsid saavutada praktiliselt kõik eesmärgid. See on kõva sõna! Aastaid russofoobideks peetud Balti ja Poola kaitsevaldkonna inimestel on seekord jõupositsioon. Kahjuks on meil kõik need aastad olnud õigus, aga sõnum kohale ei jõudnud ka peale Gruusia ja Ukraina Venemaa poolt okupeerimist. Seega, peame olema tänulikud Ukraina rahvale, kes on vastupidiselt läänemaailma ootustele südikalt võitlemas nii enda kui eelkõige meie vabaduse eest. Paradigma vahetuse eestkõnelejateks on olnud meie diplomaadid ja poliitikud ning siinkohal tuleb tunnustada ka peaministri julgust tavapärasest reljeefsemate avalduste eest NATO seniste plaanide suhtes.

Mis on siis ajaloolised otsused?

Soome ja Rootsi liitumine NATO-ga on selgelt meie regiooni julgeolekupoliitika kõige olulisem samm, ja Türgiga saavutatud ühismemorandum tupikseisust väljumiseks on suurepärane tulemus. Soome on täna kaheldamatult Euroopa üks tugevamaid sõjalisi jõude ning nende liitumine koos Rootsiga tähendab, et NATO Euroopa sõjaline tugevus meie regioonis saab võimsa täienduse. Ka strateegiliselt tuleb plaane muuta, kuna Läänemeri muutub sisuliselt NATO sisemereks ning Kaliningradi ja Suwalki maakitsuse strateegiline positsioon nõrgeneb. Baltiriigid ei ole enam raskesti kaitstav saar Euroopa julgeolekuarhitektuuris.

Soome ja Rootsi NATO-ga liitumine julgustab ka teisi liitlasi paigutama meie territooriumile suuremaid sõjalisi jõude. Üheks suureks muutuseks ongi strateegilise mõtlemise muutus. Kui NATO heidutusjõudude paigutamine meie territooriumitele oli Varssavi tippkohtumisel ajalooline otsus peale Krimmi annekteerimist, siis lähtus see eelkõige hoiatuse loogikast: kui Venemaa peaks ründama, siis saavad pihta ka liitlaste sõdurid ning siis toimub sõda juba NATO-ga.

Eesti on tänaseks sõnastanud, et heidutusest enam ei piisa, vaid vaja on reaalselt kohalolevat sõjalist jõudu, mis suudab esimesest päevast alates täiemõõduliselt sõdida iga sentimeetri maa eest algusest peale. Puruks pommitatud linnade tagasivõitmine ei ole enam piisav plaan. Seda siis diviisi suuruse ning eelpaigutusega varustuse näol. Sisulise otsuse saavutamine vajab elluviimist ning ka meie loodava uue valitsuse pingutust investeeringuteks. Sest diviis vajab vastuvõtuvõimet ning investeeringuid. Siinkohal tuleb tõsiselt olla valmis võtma riigikaitselaenu, et meie enda saamatuse taha liitlaste pidev massiivne kohalolek seisma ei jää.

Lisaks NATO otsustele tuleb silm peal hoida ka riikide endi lisaotsustel. UK peaminister Boris Johnson teatas, et UK tõstab kaitsekulud 2,3% juurde SKP-st ning saadab lähiajal Eestisse lisajõude õhukaitse, suurtükkide ja helikopterite näol. See on hädavajalik ja võimas toetus, mida meie endi võimekustele koheselt lisaks vaja.

Samuti teatas USA president Biden USA sõjalise võime suurendamisest meie regioonis.

Kuid laiemalt mõeldes, millega siis NATO hetkel tegeleb?

Meie endi ehk NATO klubi liikmete julgeoleku suurendamisega olukorras, kus Euroopas käib täiemõõduline sõda. Meile on hea, et silmaklapid on langenud ja saadud aru, et järgmine sõda, mitte enam teoreetiliselt, toimub NATO territooriumil. Suure tõenäosusega Eestis, Lätis või Leedus. Ükspuha, kui palju siia sõjalist jõudu ka ei koondataks, saab see sõda olema meie territooriumil ning makstav hind meile kõrge. Seepärast paneb mind muretsema, et läänemaailm ei ole kokku leppinud ei NATO ega Euroopa Liidu tasemel, mis on Ukraina sõja strateegiline eesmärk.

Oleks oodanud, et NATO Madridi tippkohtumine sõnastab selle eesmärgi – maailm ilma Putinita. Sest maailm ei ole enam peale 24. veebruari enam kunagi see, mis oli enne. Ükspuha, kui palju ka loodetakse business as usual taastumisele eriti majandus- ja energeetikavaldkonnas, siis seda ei juhtu. Mida varem lääne liidrid sellest aru saavad, seda vähem tõenäoliselt tuleb meil järgmist sõda pidada Ukraina asemel oma kodumaal.

Otsus, et peale sõda peab maailm olema vaba Putini terrorist, annaks selge aluse praktilistele otsustele kas siis tingimusteta relvaabi või kuni taktikalise sõjalise sekkumiseni välja. Selge strateegiline otsus Putini suhtes looks ka tee, kuidas läänemaailm saaks vabaks pidevast hirmust Putini sõjalise rünnaku eest ning kaitsekulutuste suurendamise asemel maksumaksjate raha hoopis teadusesse ja haridusse suunaks.

Jah, peab möönma, et NATO on loodud eelkõige oma liikmete julgeoleku tagamiseks ning siin tehakse suured sammud. Kuid siiski on meie ülesanne seista nende väärtuste eest laiemalt, mille eest täna ukrainlased verd valavad, sest vastasel juhul võime meie olla järgmised. Kahjuks ei näe, kes klubi liikmetest oleks võtnud Churchilli positsiooni. Hetkel tundub see olevat hoopis klubist väljas olev Ukraina president Zelenskõi, kes on kõnetanud lääne inimesi rohkem kui paljud nende enda riikide liidrid. Sest väärtused on retoorika asemel muutunud tegelikkuseks.