Sotsiaalkaitseministrina kutsuti minu algatusel ellu kolmanda lapse poliitika, mille tulemusel tõsteti alates pere kolmandast lapsest toetusi märkimisväärselt. Uurisime toona, miks ei sünni Eesti peredesse kolmandaid ja enamaid lapsi, kuigi emade ja isade ootused laste arvu suhtes olid keskmiselt 2,6 last perekonna kohta. Vaatamata vanemate unistustele jäävad paljud lapsed endiselt sündimata.

Põhjused, miks vanemad oma unistusi ellu ei vii, on suures osas materiaalsed. Emad, kes langetavad reeglina otsuse lapse sünni üle, peavad arvestama reaalsusega, et kui mitme lapsega nad üksi hakkama saaks. Toonased uuringud näitasid, pidades eelkõige silmas pere rahalist seisu, et üksikvanemana saaksid emad hakkama kuni kahe lapsega.

Peale peretoetuse tõusu on suurperede arv oluliselt kasvanud, kuid toonased määrad on tänaseks elukalliduse kasvule jalgu jäänud. Eesti 200 toetab algatust tõsta oluliselt lapsetoetusi, eriti kolmanda ja enama lapsega peredele. Lisaks rahalisele toetusele on oluline tagada emadele paindlik tööturul osalemine.

Eesti 200 on ainus erakond, kes soovib ellu viia personaalse riigi põhimõtet. See tähendab, et igale inimesele ja perele pakutakse personaalseid toetusi ja teenuseid, mis arvestaks nende vajadustega, olenemata, kas elatakse linnas või maapiirkonnas. Toetuste tõusu kõrval tuleb tegeleda ka isiklike ja paindlike teenuste arendamisega, mis annab kindlustunde eelkõige emadele, et nad ei jää laste kasvatamisel üksi.