Peaminister Kaja Kallase poliitiline avaldus julgeoleku olukorra kohta on viimase kolmekümne aasta suurimas julgeolekukriisis ainuvõimalik samm. Kahjuks on meie arusaam, kuidas Putin oma lähiriikidega käitub, osutunud tõeks ning tänane julgeoleku olukord annab meile moraalse aluse võtta ka oma liitlaste seas juhtroll väljapressimispoliitikale mitte allumises.

Endise kaitseministrina loodan, et riigikogu erakonnad järgivad üleskutset taastada olukord, kus kaitsepoliitika asub väljaspool parteipoliitilisi võitlusi. Samuti loodan, et leitakse konsensus 380 miljoni euro suuruseks lisarahaks laiapindse riigikaitse tugevdamiseks. Oluline on, et iseseisva laiapindse kaitsevõime 380-miljoniline lisainvesteering saab kaitseplaneerijate poolt läbimõeldud sisu, mitte parteipoliitikute suva järgi koostatud ostunimekirjaks.

Tähtis on, et Ukraina sõjaline abistamine Kaja Kallase poolt välja öeldi. Vaatamata sellele, et lisaks EKRE poliitikutele on ka mõned reformierakondlased seda plaani kritiseerinud. Kaitseminister Kalle Laaneti plaan anda Ukrainale kiiret relvaabi peab saama valitsuses lähipäevil otsustatud – nii saavad peaministri tänased sõnad tegudega kinnitatud.

Samuti annab Eesti väljaõpet ja koostöös Saksamaaga luuakse Ukrainale välihaiglat. Mul on hea meel, et peaminister kummutas kartuse, et Eesti võib tekkinud julgeolekukriisis hakata käituma rehepapi kombel, mõeldes ainult enda sõjalisele võimekusele ning mitte andes relvaabi seda vajavale Ukrainale. Kui meie ei panusta oma liitlaste abistamisele, siis ei tulda ka meile appi. Peame lähtuma ainult ühest põhimõttest – me ei tohi enam kunagi jääda üksi. Ja samas olema ka ise tugevad.