Nii, nagu kolmekümnendate lõpus Hitler, testib ka Putin, kuhu on võimalik piiri lükata. Paratamatult on läänemaailm pidevalt uute piiridega kohanenud. Läänemaailmal on valida teise maailmasõja alguse kogemusele tuginedes kas Chamberlaini või Churchilli tee. Kas rahu iga hinnaga või rahu, mille eest ollakse valmis maksma kõrget hinda. Chamberlaini tee on meil täna jalge all. Churchilli tee oleks Ukraina NATO liikmeks vastuvõtmine kõigi selle liikmelisusest tulenevate õiguste ja kohustustega.

Putini retoorika on olnud juba aastaid sarnane kolmekümnendate aastate Hitlerile, kes rõhus esimese maailmasõja järgsetele saksa rahvust alandavatele rahutingimustele. Et saksa rahvas peab liitlaste poolt pealesurutud ebaõigluse ikka purustama ning taastama oma väärikuse. Toona loodeti, et Hitler on ratsionaalne juht, kellega on võimalik läbi rääkida lootuses, et ise ei pea mugavustsoonist väljuma.

Putini sõjakuulutuskõne oli selle käsitluse paralleel. Mitte ainult sõnaliselt, vaid ka visuaalselt ja stiililiselt. Ajaloolised vead tuleb jõuga parandada ning vene rahva iidne väärikus taastada. Otsustada ainuisikuliselt, milline rahvas väärib iseseisvat riiki ning kust jooksevad tema impeeriumi piirid. Näitemäng Venemaa julgeolekunõukogus, kus surmahirmus „otsustajad“ kogeledes ning juhi silmadest õigeid vastuseid otsides püksid täis tegid, tuletas meelde Hitler positsiooni oma jüngrite seas.

Putin on oma plaani pikalt pidanud ning viib seda juba aastaid ellu. Mind hämmastab, et lääneriigid tunduvad olevat üllatunud tema tänase käitumise üle. Unustatakse, et Georgia on okupeeritud ning Ukrainas algas sõda juba kaheksa aastat tagasi. Senised vastused ehk nõrk tegutsemine Putini skaala järgi on andnud talle vaid kinnitust, et lääne demokraatiad ei ole võimelised tegelikult kõrget hinda maksma. Veel niipea. See on diktaatorile olnud vaid julgustuseks.

Ajaloo paralleelid

Lääneriikide poolt kehtestatud majanduslikud sanktsioonid on olnud meie endi südametunnistuse rahustuseks kinnitamaks usku, et me oleme ühtsed ja otsustavad. Neid sanktsioone on olnud vaja pigem meile enestele, toomata mingit tulemust Putini plaanide muutmisel.

Nii, nagu kolmekümnendate lõpus Hitler, testib ka Putin, kuhu on võimalik piiri lükata. Paratamatult on läänemaailm pidevalt uute piiridega kohanenud.

Teise maailmasõja ametlikul eelõhtul nõudis Hitler Tšehhoslovakkialt sakslastega asustatud alade loovutamist, mille tulemusel sündis Müncheni kokkulepe. Nevil Chamberlain, Suurbritannia peaminister, pakkus välja kokkuleppe, millega Saksamaa sai rahu nimel loa okupeerida Sudeedimaa.

Vaimustatud kuulajaskonna ees 1938. aastal Birminghamis kõnet pidades ütles peaminister Neville Chamberlain: „Mõnikord öeldakse meile, et kui me võtaksime julgema kursi, kui meie ainult nüüd täpselt kindlaks määraksime olukorra, millises meie läheme sõtta või ei lähe sõtta, siis oleksime me sellega andnud maailmale nii suure hoiatuse, et tegelikult ei tuleks mingit sõda. See oleks mäng. Ja mäng mitte ainult raha peale, vaid meie enda rassi ja vere, meeste, naiste ja laste elu peale. Mina ei nõustu sellist mängu mängima.”

1939 vallutas Hitler terve Tšehhoslovakkia, väites, et riik on lagunemas ning sealt edasi on juba verine ajalugu. Suurbritannia järgmine peaminister Winstone Churchill, kes oli aastaid hoiatanud Hitleri plaanidega kaasaminemise eest, pidi vältimatult juhtima britid verisesse sõtta.

See, et lääneriigid on proovinud Putinit rahustada diplomaatilisel teel, on elementaarne nagu hammaste pesu igal hommikul ja õhtul. Sanktsioonidega ähvardamise aeg on tänaseks läbi. Miinimum, mida lääneriigid peavad koheselt tegema, on täismõõduliste sanktsioonide rakendamine, kuid vaevalt see Putinit pidurdab.

Suurem ja põhimõttelisem küsimus on, kas lääne demokraatiad on rahu nimel valmis maksma tegelikku ja kõrget hinda. Putini skaalal tähendab see sõjalist konflikti, meeldib see meile või mitte. Hetkel on meil hea peita ennast NATO klubi kaitsva kilbi taha ja loota, et meie piirideni jõudes Putini sõjamasin pidurdub, kuid see on enesepetmine.

Paratamatult tekib küsimus, kas me oleme juba sisimas otsustanud, et Ukraina tuleb ära anda selle nimel, et hiljem oleks meil rahu Venemaaga. Taluda seda südantkriipivat tunnet aga siiski hoida eemale ja elada edasi oma suhtelise heaoluühiskonna igapäevaelu. Kehtestada Putinile sanktsioone ning analüüsides, millist rahvusvahelist kokkulepet on järjekordselt rikutud ja mis võiks olla Putini järgmine samm. Ja tunda siirast muret. Kas oleme otsustanud nagu Chamberlain – rahu iga hinna eest?

Ukraina sõda on sõda Euroopas

See on sõda meie õuel ning enam mitte kuskil kaugel Afganistanis või Iraagis. On selge, et täiemõõdulise Ukraina sõja mõjud jõuavad meile mitte ainult majandussidemete kaudu, vaid ka miljonitesse ulatuvate sõjapõgenike näol. Veel seni üritatakse selle ees silmi kinni pigistada. Eelmisel suvel testis Putin Valgevene juhi Aljaksandr Lukašenka kätega, kuidas mõjub vaid mõnetuhande põgenikuga organiseeritud hübriidrünnak läbi Poola ja Leedu Euroopa ühtsusele. 

See lõhestab meie ühiskonnad, muuda poliitilise eliidi teovõimetuks ning seob sõjalised ressursid.
USA ja liitlased on deklareerinud, et Ukrainasse vägesid mitte mingil juhul ei viida. Antakse militaarset abi ja rahalist toetust. Endise kaitseministrina on mul hea meel, et NATO piiririikidesse paigutatakse lisavägesid ning loodetavasti otsustatakse juunikuisel NATO tippkohtumisel veelgi suurendada sõjalist valmisolekut meie regioonis, kuid see on juba valmistumine sõjaks meie territooriumil Putini tingimustel.

Liitlastena pidasime me sõda demokraatlike väärtuste eest Iraagis ja Afganistanis, mille eesmärgid olid segased ja edukus algusest peale küsitava väärtusega. Täna on sõda lahti rullumas Euroopas, mis otseselt muudab senist julgeolekuarhitektuuri, purustab väärtused, mille eest me oleme seisnud ning paratamatult viib meid ühel hetkel ka tegelikku sõjalisse konflikti.

Sõda Ukrainas tähendab kriisi Euroopas, mis ei ole enam vaid Venemaa energiasõltuvuse ja väärtuste kriis, vaid meie kõigi igapäevast elustandardit muutev kriis. Mida varem me seda endale tunnistame, seda suurema tõenäosusega suudame Putini maailmakorda muutvale plaanile reaalsuses vastu astuda.

Chamberlaini tee on meil kõigil veres, kuna nii tundub kindlam ja rahulikum. Churchilli tee on karmim aga tulemuslikum ja tänaseid arenguid vaadates ka kahjuks vältimatu. Kuid kas meie ühiskonnas on piisavalt Churchille?