Praeguses julgeolekuolukorras on soov anda kiirrreageerijatele ja eriüksustele jõu kasutamiseks rohkem õigusi ootuspärane. Siiski teeksin selge vahe granaatide ja taserite kasutamisele.
Kui taser on näiteks Ameerika Ühendriikides politseitöös tavakasutuses, siis granaat on lahingrelv, mida kasutatakse inimeste, hoonete ja sõidukite kahjustamiseks ja hävitamiseks.
Kas selliseid relvi peaks politsei kasutama, väärib tõsisemat arutelu. Mina isiklikult olen seisukohal, et seda võiks kaaluda, kuid väga täpselt ja rangelt piiritletud juhtudel. Jälgides praegust arutelu tundub, et nähakse ohtu, et Eestis tekivad kiiresti suure ohutasemega olukorrad, millele ei suuda reageerida üksused, kelle relvastuses on granaadid juba olemas.
Ma ei alahindaks riigi suutlikkust selliseid olukordi ette näha. Seetõttu ei jaga ma hinnangut, et vajadus selle seadusemuudatuse järele on tegelikkuses nii pakiline.
Taseri kasutamise osas ei näe ma ühtegi tõsist põhjendust, miks politsei ei võiks seda laialdasemalt varustusse võtta. Iga relva kasutamisega kaasnevad ohud ja riskid, kuid rahulik analüüs tasuks kindlasti teha. Politseil oleks elektrišokirelva kasutamise võimalusest palju kasu, seda ennekõike alternatiivina tulirelva kasutamisele.
Viimasest on viimastel aastatel olnud negatiivseid näiteid, kus politseinikud on füüsilise ründe vastu tulirelva kasutanud ja selle tagajärjeks on olnud ründaja surm. Elektrišokirelva kasutamise korral oleks inimese elu õnnestunud säästa.
Kahjuks näeme me nende muudatuste arutelu kontekstis seda, kuidas ministeeriumid kasutavad taas võimalust koormata eelnõu üle ettepanekutega, mille osas ei ole konsensust ning pikkades aruteludes takerdub kogu initsiatiiv bürokraatiasse.
Eraldi teemana tuleks käsitleda kaitseväe aktiivsele reservile varustuse, sealhulgas relvade kätte jagamist koduseks hoidmiseks, et reaktsioonikiirus oleks mobilisatsiooni korral suurem ning kogunemisriskid hajutatud.