Tublidel sorteerijatel võiks prügi äravedu olla tasuta.

Me kõik tekitame prügi. Viskame selle automaatselt kraanikausi alla kasti(desse), viime konteinerisse ja loodame mitte kunagi enam oma elu ülejääke näha. Kui paljud teavad, mis maksab igakuine jäätmete äravedu? Võrreldes elektriarvetega on prügivedu pea olematu hinnaga. Igatahes nii odav, et sellest ei ole põhjust igapäevaselt rääkida.

Vanamoodi jätkata ei saa

Prügimajanduse olukord räägib palju kogu riigi kohta. Oleme siiani soodustanud tegevusi, mis ei aita kaasa sorteerimisharjumuse tekkele. Sorteeritud jäätmete äraandmine on ebamugav ja sorteerimata jäätmete äraviimine tarbijale nii odav, et ei motiveeri muutusele. Numbrid ei klapi ka vedajate faasis, sest neil on kõige kasumlikum viia enamus segaolmet põletusse või prügilasse ladestamisele. Vanamoodi jätkata ei saa, sest oleme riigina võtnud kohustused ja kell tähtaegade kukkumiseni tiksub armutult. Sellest isegi olulisem on, et teame kõik sisimas - peale ühte poeskäiku täituv prügikott ei ole jätkusuutlik.

Usaldus kaob hetkega, aga taastub igaviku

Siiani räägitakse aastaid tagasi toimunud skandaalist, mis paljastas, et sorteeritud jäätmed ei lähe sinna, kuhu peaks. Müüt, et prügiautos kallatakse kõik kokku on visa kaduma. Osalesin hiljuti debatis, kus mõned Riigikogu liikmed kinnitasid, et nemad on oma silmaga näinud kuidas kõik kokku valatakse. Ka praegune keskkonnaminister kinnitas selliste näidete olemasolu. Jäätmevedajad kinnitavad, et autodes on eraldi osad erinevate materjalide tarvis. Seega keegi valetab. Mina valin täna ja tulevikus jäätmevedajate usaldamise.

Selguse saamiseks vajame kogu jäätmemajanduse digitaliseerimist, jäätmevaldajate andmebaasi ja toimivat järelvalvet. Personaalses riigis on kõigil selge ülevaade ja vastutus oma prügi eest. Aga mitte see ei ole siin kõige suurem probleem. Enim vajame ühes suunas vaatavaid ja selge sõnumiga riigijuhte. Me ei saa oodata inimestelt muutust, kui meie juhtide kehahoiak on ebalev ja probleemi tunnistamise asemel aetakse see liiga nõudliku Euroopa kaela.

Vajame "saastaja maksab" põhimõttel hinnastamist

Inimeste ja ettevõtete käitumise muutmiseks teha nn. jäätmehüpe ja luua toimivad stiimulid. Peame tekitama erineva hinnastamise sorteeritud ja sorteerimata ressursile. See annab kohalikele omavalitsustele võimaluse määrata hangete tingimustes, et läbisegi jäätmetele rakendatakse näiteks 50% kõrgem hind. Kõrgem hind annab inimestele võimaluse valida, kas sorteerid või maksad (mingiks ajaks, sest lõpuks tuleb nagunii sorteerima hakata).

Kui segaolmesse visata vaid see, mis sortimisest üle jääb, selgub, et seda peaaegu polegi. Kindlasti ei ole praegusel ajal populaarne rääkida hinnatõusust, kuid siin on võimalik väikese vaevaga hinnatõus hoopis hinnalanguseks muuta. Usinatele sorteerijatel jääks olmeprügi nii vähe, et selle hind kukuks olematuks.

Sorteerimist võiks võtta nagu hambapesu, osana elementaarsest inimeseks olemise hügieenist. Lisaks füüsilistele ülejääkidele ärme unusta ka digiprügi sorteerimist ja kustutamist. Sorteerimata jätmine peab muutuma kalliks alternatiiviks. Parimad ja odavaimad jäätmed on need, mida ei teki.