Punased triibud, mis rattateede sildi all Tallinna tänavatele ilmusid ei lahenda ühtegi probleemi, küll aga tekitavad neid juurde.

Ma poleks elus arvanud, et ma sellise pealkirjaga loo kirjutan. Nüüdseks on selgunud, et rattateede osas mitte midagi tegemine oli siiani kõigile parem. Nii ratturitele, linlastele, mereveele, kaladele ja no tahaks loota, et ka mõistusega valijatele.

Tallinna linnaisade tegemisi vaadates tuleb paratamatult meelde vürst Potjomkini tegevus Ukrainas, kui ta korraldas keisrinna Katariina II-le reisi. Potjomkin lasi teele jäävatele põldudele külvata nisu, ehitada lossimaketid ja triumfikaared. Lisaks kujundati teeäärsed metsad ja võsa, mis värviti rohelisemaks. Nii nagu Potjomkin kakssada aastat tagasi, on ka Tallinn otsustanud pakkuda linlastele plastikvärvi maha pintseldades näilisi rattateid.

Tallinnal on olemas rattastrateegia, mis näeb ette rattaliikluse arendamist turvaliseks, mille tulemusel kasvab rattaga liiklejate arv ja väheneb autode hulk teedel. 2020 aastal ei lisandunud pealinna ühtegi meetrit rattateed, sest rohepealinna tiitlit ihaldav Tallinn tegi alles plaani. Nüüd on siis selgunud, et pikalt sepitsetud plaan nägi ette teedele valada üle 100 000 liitri termoplastikut.

Plastik aga teedel ei püsi ja hõõrutakse sealt lahti, ning vihmaga otse kanalisatsiooni ja edasi otse merre. Suur osa punastest triipudest on veetud seni jalakäijatele kuulunud alale, mis tekitab segadust ja ohtlikke olukordi. Samuti algavad nn. “jalgrattateed” ootamatult ning lõpevad ühissõidukirajal, terava äärega teega ristudes või lihtsalt suurel ristmikul. Ratturitele ei läinud midagi paremaks, küll aga läks jalakäijatele halvemaks.

See nädal ilmus ka teine huvitav uudis, mille kohaselt on Tallinn üks maailma kõige rattasõbralikumaid linnu, kohe hõbemedali vääriline Kopenhaageni järel. Selle uuringu kohaselt on Tallinnas 86 km rattateid elaniku kohta.

Pikalt Amsterdamis elanuna, tundub see tabel ikka täiesti absurdihuumori kategooriast, sest kahtlen kas näen oma silmaga hetke kui Tallinn Amsterdamist rattateede osas päriselt mööda läheb. Ikka juhtub, et tehakse arvutusvigu, mille tulemuseks jaburus. Küll aga paneb imestama Tallinna linnajuhtide innukus, selle uudise oma töövõiduna jagamisel. Näiteks hetkel muude teemadega meedias figureeriv abilinnapea Eha Võrk hüüab oma sotsiaalmeedia postituses uudist jagades, et “Nii ongi!“

Meie linnajuhid on pärit ajast, kui kitsaskohti lahendatigi viimasel hetkel ja kampaania korras. Ajast, mil otsuseid juhtisid väikesed ja suured valed ning statistika. Eemalt vaadates on Tallinnal nüüd terve hulk kilomeetreid rattateid juures, kuid tegelikkuses pesevad sügisvihmad peale valimisi punase värvi merre ja elu jätkub nagu vanasti. Kas poleks ausam öelda, et linnal puudub kompetents ja leida pädevad inimesed rattaliikluse probleemide lahendamisega tegema?