Meist ida pool asuvates kultuurides arvatakse, et võim – see on toores jõud. Ja kellel jõud, sellel õigus. Kuigi õigusejumalannal on side silmilt visatud, ühes käes olevate kaaludega mõõdetakse kulda eelkõige endale ja oma lähikondlastele ning teises käes oleva mõõgaga ähvardatakse oma naabreid ja karistatakse sõnakuulmatuid.

Meist põhja pool paiknevates kultuurides ollakse veendumusel, et võim – see on usaldus. Ja usaldus tähendab eelkõige koostööd ja erinevate arvamustega arvestamist. Õigust mõistetakse ja õiglusega juhitakse. Võimulolijad usaldavad oma inimesi ja need omakorda usaldavad võimu.

Tallinnas on ligi kakskümmend aastat võimu teostanud Keskerakond. Toore jõuga. Bütsantslikult. Ilma ülemäära usaldusest ja koostööst välja tegemata. Kui pärast viimaseid kohalikke valimisi olid nad sunnitud moodustama koalitsioonivalitsuse, siis tärkas tagasihoidlik lootus, et ehk asjad lähevad paremaks. Ollakse sunnitud tegema koostööd ja arvestama teiste arvamustega. Ollakse valmis looma usaldust linnaelanike ja raadi vahel. Kahjuks üksnes lootuseks see jäigi. Esimene hooaeg Tallinna volikogus näitas, et sellist muutust ei ole toimunud. Kõik läheb vana viisi edasi.

Tallinn vajab muutust. Tallinn vajab korruptsioonivaba ja eestimeelset juhtimist. Ja seda ei ole võimalik saavutada ilma usalduse ja koostööta. Vaadates sügisesse, siis on selge, et erinevad saabuvad kriisid löövad linnaelanikke sama karmilt kui ülejäänud Eesti inimesi. Kriis vajab kiireid otsuseid, aga mida ei ole, seda ei ole.

Räägime korruptsioonist.

Korruptsioon pole Tallinnast kuhugi kadunud. Hiljuti lahvatanud skandaal Tallinna Linnatranspordi AS-i ümber on selle ilmekaks tõestuseks. Vähe sellest, et Boroditshid said rahulikult linnaettevõtte kulul end Türgis ja Dubais „koolitada“ (kust me ikka seda idamaist tarkust ja läbirääkimiste oskust ikka omandame!?), siis täiesti jaburaks kisub linnavalitsuse reaktsioon pärast raiskamise ilmsikstulekut ajakirjanduses. Kuigi kaks Linnatranspordi juhatuse liiget said sule sappa usalduse kadumise tõttu, siis praegu juhib seda linnale kuuluvat ettevõtet allesjäänud kolmas liige, kes on hetkel kriminaalkorras süüdistatav ühe teise majanduskuriteo pärast. Linnavalitsus Andrei Novikovi isikus, aga raiub nagu rauda, et nad selles mingit probleemi ei näe. Usaldus on allesjäänud juhatuse liikme vastu suur ja kõik kõige paremas korras. See, et Keskerakond on ise saanud kriminaalsüüdistuse, mis on seotud sahkerdamistega Tallinnas, näitab selgelt, et korruptsioon ei ole Tallinnast kuhugi kadunud.

Räägime kriisist.

Kriis vajab kiiret reageerimist. Keerulistel aegadel pole aega kummi venitada ja sest paljudel inimestel on abi vaja kohe. Tallinna linnavalitsusel tundub aga aega olevat lademetes. Juba aasta alguses tõstis Isamaa laua peale küsimuse sellest, et need inimesed Tallinnas, kellel kodus keskküte on ebavõrdses olukorras, sest nende küttearveid ei kompenseerita. Tallinna linnavalitsus peaks selle ebaõiglusega tegelema. See küsimus jõuab Tallinna Volikokku alles täna – see tähendab mitu kuud hiljem, kui arupärimine esitati. Ilmad on vahepeal aga soojaks läinud ja eelmise talve probleemid justkui unustatud. Selline „kiirreageerimine“ ei anna küll lootust, et kriisidele suudetakse ka tegelikult kiiresti reageerida. Rääkimata sellest, et EESTI 200 poolt esitatud eelnõu, mille järgi kõik Ukraina sõjapõgenike lapsed suunataks Tallinnas eestikeelsesse kooli, pole aruteluni veel jõudnudki. Ja ennem järgmise kooliaasta algust ilmselt ei jõuagi. Uus kriis on sügisel tulekul ja sellise tempoga arvestades ei sa kindel olla, et linnavalitsus sellega hakkama saab.

Räägime eestimeelsusest.

Kui kiirete asjadega tegeleda ei jõua, siis järsku on aega pikemate reformide ellu viimiseks. Tallinna suurimaid probleeme on segregatsioon, mida süvendab kakskeelne koolisüsteem. Mitukümmend aastat on sellele murele otsa jõllitatud, aga eestikeese ühtse koolini pole jõutud. Ilmselt pole tahetud jõuda, sest see on kellelegi kasulik. Samuti jätkub erinevate linnaosade elanike ebavõrdne kohtlemine. Viimane poliithooaeg pole ka selles küsimuses mingit muutust toonud. Eestimeelsus tähendab seda, et otsuseid võetakse vastu Eesti ja Tallinna elanike huvidest lähtuvalt. Vägisi jääb mulje, et Tallinna linnavalitsuse otsuste taga on pigem kas isklikud või siis ühe erakonna huvid.

Tallinn vajab muutust. On võimalik jätkata bütsantslikku juhtimisstiili ja on võimalik valida põhjamaine stiil. Tallinn vajab juhtimist, mis oleks korruptsioonivaba, kriisidele kiiresti reageeriv, eestimeelne ja koostööle suunatud. Selline, mis looks usaldust linnaelanike ja juhtide vahel. Eesti 200 tegi Tallinnas ettepaneku teistele Volikogus esindatud erakondadele luua uus koalitsioon ja arutada, kas selline valitsemine on võimalik. Meie usume, et on. Meie usume, et usaldust ja koostööd eelistav valitsemine on parem kui toores jõud.