Tallinnas keeb ja pulbitseb. Hiromandid üritavad ennustada, millist värvi koalitsioon võiks pärast kohalikke valimisi linnas võimule tulla. Tähtis ei ole aga mitte see, kes Tallinnas järgmisel perioodil valitsemise üle võtab, vaid kas suudetakse pealinnas muutust tuua või mitte. Nii nagu praegu linna juhitakse, lihtsalt edasi minna ei saa. Vaja on mõtelda teistmoodi, kirjutab Eesti 200 Tallinna linnapeakandidaat Marek Reinaas. 

Tallinna probleem ei ole mitte valet värvi linnavõim, vaid umbe on jooksnud kogu linna juhtimise ülesehitus. Seda mittetoimivat süsteemi ei ole võimalik lahti harutada, isegi kui moodustada teist värvi koalitsioon.

Seda süsteemi putitada ei ole mõtet kahel põhjusel. Esiteks ei ole süsteem elujõuline ning toodaks ainult praaki edasi. Praegune tsentraliseeritud ja bütsantslik linnavõim on küll mugav sehkendamiseks ja Keskerakonna sõpradele vajalike otsuste läbisurumiseks, aga linna toimimise seisukohalt ja linnaelanike vaatevinklist sellest head nahka ei tule. Ja teiseks: nagu teada, kulutab halvasti toimiv mehhanism palju rohkem energiat ja tulemus on endiselt vilets. Tallinna maksumaksja raha ei tohi kulutada mittetoimiva süsteemi ülalpidamisele.

Kõlanud üleskutsed koalitsioon moodustada on õiged, aga sihik vale. Ühineda tuleb Tallinna reformiks ja selle koalitsiooni peamine mõte ei ole vastanduda Keskerakonnale ja Mihhail Kõlvartile. Linnapea Kõlvarti linnavalitsus on näidanud, et ka ülevõim linnavolikogus ei aita, kui süsteem ei toeta linna, vaid toodab ainult süsteemi ennast juurde. Senine projekt Tallinn tuleb lõpetada ja luua uus Tallinn. Samas on selge kõigi nende jaoks, kes oskavad ridade vahelt lugeda, et linnas on ilmselt kokku lepitud sama koalitsioon, mis toimetab riigis. Tundub, et Keskerakond ja Reformierakond on käed löönud, et ka Tallinnas luua stagnatsioonikoalitsioon. See pole aga tuleviku vaatevinklist midagi muud kui järjekordsed maha visatud neli aastat. Linnakodanikel seda küll tarvis ei ole.

Tundub, et Keskerakond ja Reformierakond on käed löönud, et ka Tallinnas luua stagnatsiooni-koalitsioon.

Tallinna linnaosad on piisavalt suured, et olla omavalitsustena Eesti linnade võrdluses esikümnes. Mõnes linnaosas on rohkem majandust, haridust, kultuuri ja turismi kui mõnes teises Eestimaa piirkonnas tervikuna. Aga elukeskkonna ja linnaruumi kvaliteedi poolest jääb Tallinna ajale jalgu. Tõsi, toimub veel ränne Tallinna poole, aga see on puhtmajanduslik ränne. Kes head elukeskkonda tahab, kolib ära maale või linnalähedastesse asumitesse, koormates sellega omakorda Tallinna teid-tänavaid. Ega see kedagi ei morjenda, kuna Tallinn annab ju järjepidevalt mõista: Tallinn on transiitkoridor, tulge aga kihutama.

Ka otsustusõiguse poolest ei ole linnaosad kaugeltki nendeväärilises positsioonis. Linnaosade halduskogud on oma mõjuvõimult nagu piirkonna aktivistide bingo-neljapäevad, linnaosavanemate kohad on parimal juhul poliitilised inkubaatorid ustavatele erakonnakaaslastele, kuid ilma kohata pererahva toidulaua ääres. Kogukondade esindused ja asumiseltsid on ammu käega löönud ning lihtsalt ajavad oma asju, ilma et linnavõimust välja teeks.

Aastast 2010 on Lasnamäe saanud investeeringuid 2150 eurot elaniku kohta, Haabersti, Kristiine, Mustamäe, Nõmme, Pirita ja Põhja-Tallinn keskmiselt 750 eurot. Pildil Lasnamäe Põhikooli avamine. 

Eero Vabamägi

Just otsuste-vastutuse-eelarvestamise probleeme tulebki Tallinnas reformida. Olgu selle sisuks usaldusreform, vastutusreform, või nagu Eesti 200 ütleb, eelarvepööre. Linnaosad peavad saama ise oma otsuseid teha ja oma eluolu korraldada. Ühtse juhtimise all toimuvat näeme Tallinna eelarvest oma silmaga: aastast 2010 on Lasnamäe saanud investeeringuid 2150 eurot elaniku kohta, Haabersti, Kristiine, Mustamäe, Nõmme, Pirita ja Põhja-Tallinn keskmiselt 750 eurot. Ilmne ebaõiglus, et mitte öelda poliitiline korruptsioon.

Lasnamäel valmis Tondiraba park, järge ootavad superhaigla, olümpiaujula jne. Eesmärk on vaid see, et hoida ühte parteid võimul, ning see ongi kogu linnasüsteemi ülesanne. Aga see on vale. Et see linnaosade võrdlus ei tunduks kallutatud, siis olgu öeldud, et ega Lasnamäe keskkond pole samuti saadud investeeringute vääriline ning lasnamäelased on samamoodi transiitliiklusse sunnitud, kui tahavad linna teenuseid, kultuuriprogrammi või head keskkonda nautida.

Erakondade ühine huvi peab olema neil valimistel kõnetada inimesi, kes on käega löönud, sest pole vahet, kes püüab surnud elevanti ellu äratada. Anname ühiselt teada, et oleme valmis tõsiselt reformima senist Tallinna ning teeme uue ja toimiva. Toome päriselt linnakodanikud oma elu-, õppe- ja töökeskkonda muutma ning anname selleks linnaosadele ka ressursid.

Õigus otsustada oma raha üle tuleb linnaelanikele tagasi anda, ainult nii saame keskkonna ja linnaruumi, mis oleks mugav ja elamisväärne.

Kes kahtleb, kas ideel on jumet, võib püüda ette kujutada, mis tema linnaosas võiks olla teistmoodi, kui linnaosade eelarve oleks juba kümme aastat olnud 5 protsendi asemel 30 protsenti Tallinna eelarvest ja tehtud investeeringud mitu korda suuremad. Eesti 200 Tallinna reformi järgi peaks linnaosade eelarved suurenema umbes 10 korda. Kesklinna eelarve suureneks plaani järgi 5,9 miljonilt 42 miljonile, Kristiines 2,5 miljonilt 22-le, Lasnamäel 7 miljonilt 79-le, Mustamäel 4 miljonilt 44-le, Nõmmel 3,6 miljonilt 26-le, Pirital 2 miljonilt 12-le, Põhja-Tallinnas 5 miljonilt 40-le ja Haaberstis 2,5 miljonilt 31-le.

Õigus otsustada oma raha üle tuleb linnaelanikele ja kogukondadele tagasi anda, ainult nii saame keskkonna ja linnaruumi, mis oleks mugav ja elamisväärne. Just nimelt sellise, nagu linnaelanik ise tahab, mitte ei kirjutata talle Vabaduse väljakult ette, kuidas ja kus ta elama peab.

Eelarve suurenemine tähendab ka vastutuse laienemist. Mitmeid teenuseid oleks mõistlikum osutada linnaosa tasemel. Loomulikult jääb Tallinna keskvõimu otsustada taristu planeerimine, ühistranspordi korraldus, osa tervishoiuteenuseid, linna üldplaneering. Aga enamiku kommunaalvaldkonna otsustest saaks viia linnarahvale lähemale ja arusaadavamaks.

On kõnekäänd, et vahet pole, mis värvi kass on, peaasi, et ta hiiri püüaks. Samamoodi on Tallinnas: pole vahet, mis värvi on tulevane valitsuskoalitsioon, kõige tähtsam on see, et toimuks Tallinna reform ja praegune kokkujooksnud valitsemissüsteem asendataks uue ja tänapäevasemaga, sellisega, mis rohkem arvestab linnaelanike huve.