Riigi valitsemine on usalduse küsimus. Ideaalses ühiskonnas kodanikud usaldavad oma riiki ja riik usaldab oma inimesi. Ilma usalduseta ei ole võimalik ellu viia pikaajalisi eesmärke. Aga samuti ei ole võimalik ületada kriise selliselt, et tullakse nendest välja tugevama ja targemana. Ja et kedagi ei jääta maha.

Usaldus on vastutuse küsimus. Kui riigijuht on saanud inimestelt voli otsustada, siis peab tal ka olema kohustus vastutada. Kiired ja julged otsused ning aus vastutamine nende eest loobki ühiskonnas usalduse. Ja kui midagi läheb viltu, siis tuleb nii ka öelda ja tagajärgede eest vastutus võtta.

Viimasel aastakümnel on juhtidel kadunud otsustusjulgus. Aga eriti on kaduma läinud võime vastutada. Kas siis tegude või tegematajätmiste eest.

Kes vastutab selle eest, et Eesti on rohelise ja taskukohase energia tootmises maha jäänud ja viimase kümne aasta jooksul pole ehitatud ühtegi tuuleparki?

Kes vastutab selle eest, et ettevõtjate poolt Paldiskisse rajatud LNG-terminali kail vilistab vaid tuul?

Kes vastutab selle eest, et pool Saaremaad on iga tormiga ilma elektrita?

Neid küsimusi võib lõputult õhku visata, aga sama targalt kukuvad need plärtsatusega maha. Poliitikud ja ametnikud laiutavad käsi ja räägivad kogu aeg, kuidas midagi ei ole võimalik teha, kuidas segab nii ajast ja arust seadusepügal või lõputu bürokraatlik mülgas. Sest vastutajaid ei ole. Tegelikult pole ka otsustajaid. Ja pole ühiskonnas usaldust.

Kuidas kõlaks Eesti pea- või muu ministri suust laused: „Meil on inimeste ees vastutus. Meil on vastutus lähtuda Eesti rahvuslikest huvidest. Meie vastutame, et Eesti oleks tark ja jõukas riik. Meie vastutame selle eest, et Eestis oleks turvaline. Meie vastutame selle eest, et Eesti oleks maailma parim riik.“ Kõlab uskumatult, aga nii ju peaks olema.

Selleks et taastada ühiskonnas usaldus ja viia riigivalitsemine uuele tasemele, tuleb ellu viia riigireform ja üleminek personaalse riigi põhimõtetele.

Riigireform

Ega ilmaasjata pole uuringutes erakonnad väga madala usaldusväärsusega. Selleks et võimule pürgida, valitakse vahendeid, mis alati ei pruugi olla eetilised. Teinekord on need isegi seadusvastased. Ikka selleks, et valimistel kokku riisuda võimalikult palju hääli, saada võimalikult palju kohti parlamendis ja läbi selle saada võimalikult suurt toetust eelarvest.

Selleks et taastada usaldust erakondade vastu, on vaja ümber vaadata parteide rahastamispõhimõtted. Praegu riigikogus arutlusel olevad muudatused erakondade rahastamise järelevalve komisjoni tööpõhimõtetes ei ole kaugeltki piisavad, pigem meenutavad vana head peenhäälestamist.

Ellu tuleb viia kolm põhimõttelist muudatust

Esiteks tuleb seada valimiskampaania kuludele lagi. Praegu on läinud erakondade reklaamikulud üle mõistuse suureks ja pidev rahapuudus on muutunud korruptsiooniohu allikaks. Umbes poole miljoni euroga on võimalik rahulikult valimiskampaania läbi viia, nii et valijad teaksid kandidaate ja erakondade põhimõtteid.

Teiseks tuleb sisse viia põhimõte, et valimiskampaania rahastamine peab toimuma liikmemaksudest ja annetustest, mitte eelarvelisest toetusest.

Kolmandaks tuleb sisse viia põhimõte, et kriminaalkorras karistatud erakonnad ei saaks maksumaksja toetust kuni kriminaalkaristuse aegumiseni. Praegune olukord, kus erakonnad, kes on valijate häälte hankimiseks kasutanud kriminaalseid võtteid, saavad endiselt riigieelarvelist toetust, tundub valijatele erakordselt ebaõiglane. On ju elementaarne, et kriminaalse teoga vahele jäänud isik peab lisaks karistusele loovutama ka need hüved, mis tal kuriteoga õnnestus saada. Kui keegi paneb pihta jalgratta, siis ta esimese asjana peab omanikule selle tagasi andma. Praegu aga saab kuritöö korda saatnud erakond rahulikult maksumaksja toetuse endale jätta.

Vabandage, aga usaldusväärsust see ei kasvata.

Riigikogu peab jälle muutuma kõige olulisemaks kohaks, kus toimuvad debatid pikaajaliste plaanide ja otsuste üle, mis mõjutavad järgmisi põlvkondi. Praegu istub parlament riigijuhtimise tagapingil ja vaatab pealt, kuidas valitsus ja ametnikud rooli keeravad.
Riigikogu peab tagasi saama oma usaldusväärsuse ja pädevuse. Selleks suurendame riigikogu liikmete isiklikku vastutust poliitikate kujundamise eest. Viime sisse reegli, et iga seaduseelnõu saaks konkreetse vastutaja – raportööri, kelle hoole all on konkreetne eelnõu.

Tema on ka juhtiv kõneisik antud teemal. Raportööri isiklik vastutus parandab seadusandluse kvaliteeti. Samas tuleb lõpetada praegune kuluhüvitiste süsteem, mis tekitab üksnes lisabürokraatiat ja kahjustab riigikogu mainet. Samuti tuleb ära lõpetada katuserahade jagamine, mis on elementaarne poliitilise korruptsiooni allikas.

Vürstiriigid ja silotornid

Ka valitsuse tööpõhimõtteid tuleb muuta. Praegu on nii, et iga ministeerium või amet toimetab nagu väikene vürstiriik, kus minister ja kantslerid ajavad oma asja. Nii näemegi, kuidas siseminister tegeleb oma koduvalla lasteaedade ehitamisega, justiitsministeeriumi eelarvest toetatakse erinevaid pereküsimustega tegelevaid mittetulundusühinguid ja välisminister käib lennujaamas koroonakriisi ajal maske vastu võtmas.

Ministeeriumid on nagu silotornid, mille vahel puudub koostöö. Riigijuhtimise aparaat tuleb ümber struktureerida nii, et tekiks ühtne riigivalitsus väljakutsepõhiste spetsialistide meeskondadega ja võimekate rakendusasutustega (ametitega). Riigijuhtimise reform peab tagama, et ametnike arv, avaliku sektori kulude osakaal ja halduskoormus ei kasvaks. Areng peab toimuma innovatsiooni arvelt.

Valitsemise reform tähendab seda, et valitsus toimiks ühtse meeskonnana ja ministrid ei peaks käituma nagu mõisavalitsejad, kes tekki oma poole kisuvad.

Personaalne riik

Teine oluline muutus riigivalitsemise mõtteviisis tuleb ellu viia selles, kuidas riik oma elanikele teenuseid osutab. Riigi poolt osutatavad teenused peavad olema vajaduspõhised, bürokraatiavabad ja proaktiivsed. Kui vaadata seda, kuidas toimib näiteks tänapäevane kaubandus, pangandus või kasvõi sotsiaalmeedia, siis me näeme, et olemasolevate andmete põhjal saab pakkuda just nimelt sellist teenust, nagu inimesel vaja on, ja just nimelt sel ajahetkel, kui tal seda vaja on.

Kahjuks riik ei kasuta enda käes olevaid andmeid, et luua igale inimesele personaalne riik – just nimelt selline nagu talle tarvis. Riik teab andmeid meie sissetulekute, elukoha, laste arvu, erivajaduste ja muu elulise kohta. Aga need andmed seisavad kasutult. Meie riigi teenuste osutamine on ajast ja arust, bürokraatlik ja kulukas.

Teenuste puhul on kõige tähtsam nende vajaduspõhisus. Mul on hea sõber, kes saab oma eluga hästi hakkama. Kui riik talle lastetoetuse üle kannab, on tal peaaegu et piinlik. No ei ole tal seda toetust tarvis. Seega leidis ta oma tutvusringist pere, kus kasvavad kolmikud ja kellel on tõepoolest keeruline hakkama saada. Eks siis sõber kannabki talle tasutud lastetoetuse edasi nendele, kellel on seda rohkem tarvis. Omaalgatuslik personaalne riik. Aga samadel põhimõttetel peaksid toimima kõik riigi poolt osutatud teenused, sest meil on tegelikult olemas andmed, kes päriselt toetust vajavad ja kes mitte.

Personaalse riigi aluseks on andmete kasutamine ja digitaalsete lahenduste sisse viimine kõikide teenuste osutamisel. Viime nii eraisikute kui ka ettevõtete puhul seadusesse sisse andmete ühekordse esitamise printsiibi. Kaotame ära avalduste esitamise kohustuse nendel juhtudel, kus riigil on selgelt ja üheselt teada isiku õigus vastavat teenust saada.

Võtame eesmärgiks selle, et iga uue kavandatava seadusemuudatuse puhul suudaksime riigi käsutuses olevaid andmeid targalt kasutades kõiki puudutatud isikuid eelnevalt teavitada seaduse otsesest mõjust nende õigustele, kohustustele ja tegevustele, edendades nii osalusdemokraatiat.

Kõik on võimalik

Juba pikka aega kuuleme Eesti riigijuhtide suust seda, kuidas mitte miski pole võimalik. Ei ole võimalik ehitada teid ja tuuleparke. Ei ole võimalik rajada maale korralikku internetiühendust ja koristada linnatänavalt lund. Ei ole võimalik pakkuda lastele lühikest kooliteed ja eakamatele inimväärset elu. Ei ole võimalik, sest ikka on midagi puudu. Tavaliselt raha. Ei ole võimalik, sest ikka on midagi ees. Enamasti jabur bürokraatia või ametnike suva.

Tegelikult on puudu julgusest, tahtmisest ja otsusekindlusest. Tegelikult on ees hirm kaotada oma positsioon või valimistel mõned hääled. See ei tohi olla meie tase.

Me peame looma riigivalitsemise, mille puhul käib julge otsustamine käsikäes vastutamisega. See taastab usalduse valitsuse ja rahva vahel. Kui on usaldus, siis pole võimatuid asju olemas. Siis on kõik võimalik.