Pole mõtet antud olukorra üle pikalt vinguda, selline on juba kord meie riigi võimekus. Pigem on küsimus selles, et mida saaks tulevikus teistmoodi teha. Riik on otsustanud energiahindade tõusu kompenseerida kahel erineval moel. Esiteks vajaduspõhiselt ja teiseks universaalselt. Esimese idee autor on Reformierakond ja teise autoriks Keskerakond. Juba isenesest fakt, et koalitsioonis pole niipalju üksmeelt, et ühine lahendus leida, paneb kulmu kergitama. Aga mõlemad kompensatsioonisüsteemid on veel omakorda pisut vildakad.

Kui paberist saab makulatuur

Riik on otsustanud kompenseerida osa energiahindade tõusu vajaduspõhiselt, mille tulemusena hinnanguliselt umbes 380 000 leibkonnal on tekkinud õigus toetusele. Iseenesest ei ole see halb idee ja riik peabki raskel ajal appi tulema nendele inimestele, kes on hätta sattunud. Selle jaoks me oma riiki peamegi. Aga mis enamikul inimestest harja punaseks ajab, on see, et toetuste saamiseks tuleb läbida tõeline kadalipp. Kõigepealt leiutada välja, kas üleüldse on õigus mingisugusele toetusele ja seejärel lipata mööda ametkondi paberitükid näpus.

Vähetähtis ei ole ka see, et kogu bürokraatlik masinavärk sööb ära umbes 10% toetusteks eraldatud summadest, ajutiselt võetakse ametisse üle Eesti sadu ametnikke ja kui viitsida kokku rehkendada nii nende töötunnid kui ka inimeste taotluste esitamisele kulunud aeg, siis saame kokkuvõtteks sellise hulga raisku läinud tööaega, millega oleks kahtlemata midagi palju mõistlikumat peale hakata. Ja lõppkokkuvõtteks pole mitte keegi rahul.

Kui toetust saavad Kaja Kallase vanemad

Keskerakonna ideena esitletud universaalne toetus justkui väldiks bürokraatiat ja seeläbi väheneks toetuse väljamaksmise kulu. Iseenesest see ju niimoodi on, kui mitte arvestada kuluna seda toetust, mida makstakse välja nendele inimestele, kes toetust ei vaja. Ilmselt on kõrgema sissetuleku saajatel ka suuremad energiakulud, mistõttu võib eeldada, et neile makstav toetus ületab 10% kogu toetuste mahust. Ka seda maksumaksja raha võib käsitleda toetusmeetme kuluna. Pigem näitab universaalsete toetuste maksmine, et riigil puudub igasugune võimekus adekvaatselt hinnata, kellele on toetust vaja ja kellel mitte.

Pole mõtet antud olukorra üle pikalt vinguda, selline on juba kord meie riigi võimekus. Pigem on küsimus selles, et mida saaks tulevikus teistmoodi teha, et selliseid bürokraatlikke maratone, jõukatele makstavaid toetusi ja mõttetut ajakulu vältida.

Uued väljakutsed

Viimased ajad on näidanud, et üha suurem on vajadus selliste lahenduste järele, mis arvestavad inimeste ja ettevõtete eripärasid. Pandeemiaga seotud toetused olid ette nähtud ettevõtetele, kelle käive seoses viirusest tingitud olukorrale vähenes teatud hulga, energiatoetust on tarvis inimestele, kellel suured arved mõjutavad hakkamasaamist. Pealegi leiutavad nii riik kui omavalitsused pidevalt toetusi, mille saajad peavad vastama teatud tingimustele – näiteks ranitsatoetused kooli minevatele lastele või kompensatsioonid üksi elavatele pensionäridele või ka hambaravi toetus alaealistele. Usun, et paljud inimesed ei pruugi enam isegi orienteeruda, millised hüved riigi poolt on neile ette nähtud.

Lisaks on üha enam ühiskonnas levimas ideed, mis eeldavad diferentseeritust. Oleme kuulnud mõtteid, et ääremaadel elavad inimesed ja seal asuvad ettevõtted võiksid olla erinevalt maksustatud. Tervislikud eluviisid ja sellest tulenev ravivajaduse vähendamine võiks kaasa tuua ka sotsiaalmaksu vähendamise. Varamaksude kehtestamine toob paratamatult kaasa ka varade hindamise, mis on päris keeruline rehkendusülesanne. Lisaks rohepöördega seotud erinevate toodete ja teenuste CO2 jalajälje maksustamine, mis paratamatult tuleb ja nõuab väga personaalset lähenemist.

Tulevikku vaadates on selge, et me vajame muutust mõtteviisis, kuidas meie riik toimib. Ja see mõtteviisi muutus tähendab eelkõige kahte asja: igale isikule peab olema võimalik läheneda personaalselt ja andmed on väärtus, mis tuleb ühiskonna heaks tööle panna.
Personaalne riik.

Meie Eesti 200-s nimetame seda personaalseks riigiks. See tähendab, et kõik riigi poolt ette nähtud teenused disainitakse lähtuvalt iga inimese personaalsetest vajadustest. Ühiskond ei pea toimima mitte nii, kuidas riigile, poliitikutele ja ametnikkonnale mugavam on, vaid sellisel moel, kuidas on kõige mugavam nende teenuste tarbijatele – riigi kodanikele. Personaalse riigi ülesandeks peab olema eelkõige nende barjääride lõhkumine, mis segavad igal indiviidil parimal moel rakendada oma võimeid ja potentsiaali. Hoolimata elukohast, soost, majanduslikust seisust, rahvusest või seksuaalsest sättumusest. Sest iga inimene loeb.

Isikustatud teenused

Riik peab oma teenuste pakkumisel kasutama palju rohkem tarkust ja nutikust, et teenused oleksid mugavamad, vähem bürokraatlikud, odavamad ja personaalsemad. Ega eeskujusid pole vaja kaugelt otsida, tasub vaadata, kuidas ettevõtlusmaailm toimetab ja selle järgi oma sihte seada. Eesti peaks olema kõige parema kasutajamugavusega riik maailmas. Ja selle jaoks ei ole vaja pidada mõttetut maksudebatti ja arutada, milliseid makse tõstma peaks hakkama.

Rumalale ja kokku jooksnud süsteemile pole mõtet uute maksude näol raha peale kallata. Tarvis on võtta kasutusele raha asemele hoopis väärtuslikum ja nutikam vara – andmed. Nii saame luua personaalse riigi.
Eesti on maailma parim paik, kus personaalse riigi idee ellu viia. Selleks on kolm olulist eeldust: meie IT võimekus, meie usaldus riigi vastu ja meie väiksus.

Isikustatud teenuste süsteem eeldab riigilt head ja terviklikku IT võimekust ning andmetöötlust. Oluliselt tuleb suurendada investeeringuid meie IT-tiigri uuesti ellu äratamisse, aga need investeeringud ei pruugi sugugi olla kulu, vaid pigem tõhusaks tuluallikaks tulevikus. Heaks näiteks, kuidas personaalne riik toimib, on maksuamet – riik saadab igaühele meist eeltäidetud maksudeklaratsiooni lähtuvalt nendest andmetest, mis ta meie kohta kogunud on. Ainuke, mida meie tegema peame, on klikkama paari nuppu arvutiklaviatuuril. Elementaarne!

Andmed on väärtus

Personaalse riigi üks eeldusi on andmete väärtuse mõistmine, nende kogumine ja kasutamine. Oluline eelis Eestile on see, et meie inimesed üldjuhul usaldavad oma riiki. Kuna personaalse riigi loomine nõuab korralikku andmetöötlust, siis on oluline, et kodanikud ei hakkaks seda pelgama. Me usaldame oma pankadele, sotsiaalmeedia ettevõtetele, telekomifirmadele ja jaekaubandusele suure hulga isikuandmeid, ilma et me ülemäära muretseksime nende väärkasutamise pärast. Ja oleme õnnelikud, kui nende poolt tehtud pakkumised meie vajadustele vastavad.

Riik peab isikustatud teenuse jaoks kasutama eelkõige andmeid, mis tal juba niikuinii on kogutud. Tähtis on vaid usaldada riiki. Hetkel kokkujooksnud poliitilise süsteemi suurim kuritegu on inimeste usaldamatuse süvendamine oma riigi suhtes. See võib olla kasulik mõnede poliitikute tulevikule, aga kindlasti mitte Eesti inimeste tulevikule.

Me oleme nõus oma andmeid jagama, kui me saame vastu käegakatsutavat kasu. Heaks näiteks on Geenivaramu. Inimesed annavad lahkelt oma terviseandmed ära ning vastu saavad teadmise oma võimalikest haigustest ning läbi selle pikemad ja tervemalt elatud aastad. Kui see ei ole hea diil, siis mis siis veel – info vahetatakse õnnelike eluaastate vastu. Mefistolik ja muinasjutuline tehing!

Andmete peamine väärtus selles seisnebki, et aitab meil ühest küljest kulusid kokku hoida ja targemini planeerida. Ning läbi selle vältida tulevikus võimalikke jamasid ja probleeme. Teisest küljest aitab disainida just selliseid teenuseid, mida inimestel tarvis on muutes need personaalsemaks ja lihtsamini kätte saadavaks. Kõik võidavad.

Personaalse riigi ehitamine ei saa käia üleöö. Ja oleme ausad, ilmselt ei saa selline riik kunagi valmis, sest tehnoloogia ja ühiskonna areng ei jää seisma. Iga üksikisiku vajadusest lähtuvate teenuste disainimist on mõistlik teha valdkondade kaupa ilma suurt pilti ja tervikut kaotamata. Tähtis on selle põhimõttega algust teha ja julgelt tulevikku vaadata. Sest Eesti on seda väärt, et ta oleks maailma esimene personaalne riik.