Kümmekond aastat tagasi oli nii Ida-Viru kui kogu Eesti poliitilise debati üheks intrigeerivaimaks teemaks sisekaitseakadeemia ületoomine Ida-Virumaale.

Omavahel konkureerisid mitmed Ida-Viru ja Narva asukohad, millest silmapaistvamad olid Kreenholm ja Olgina kant. Nagu tihtipeale Eestis käib, ei jäänud peale mitte poliitiline tahe, vaid ametnike selge suunis poliitikutele debatt lõpetada, ehitades uus sisekaitseakadeemia peahoone senisesse Tallinna asukohta.

Poliitikud suutsid vastu pakkuda nii palju, et kahasse Tartu ülikooliga ehitati Narva Kerese tänavale ühiselamu tüüpi õppekeskus. Tõele au andes kukkus ta vägagi ilus välja, sisaldab endas lisaks majutuskohtadele nii siseturvalisuse väljaõppeks vajalikke õpperuume, nüüdisaegset lasketiiru kui ka uhket basseini.

Toonane sisekaitseakadeemia rektor ja hilisem siseminister on nüüd Narva linnapea ja võib uhkusega presenteerida uusi hooneid kui enda suurt poliitilist võitu. Ja seda ta ongi, sest tema rektori ametiajal võitis sisekaitseakadeemia peahoone parima betoonehitise tiitli ja Narva õppekeskus parima puitehitise tiitli.

Küsimus on aga selles, kas sellega peatuvad nüüd aastateks Ida-Virumaa sisejulgeolekuga seotud investeeringud? Ma ei arvesta siia hulka piirirajatiste ning uute sidemastide ja radarite rajamist, kuna see protsess hõlmab väga piiratud territooriumi ning puudutab kohalikku taristut, ettevõtlust ja elanikkonda üksnes kaudselt.

Ohu raskuskese

Ida-Virumaal on mere-, jõe- (sisuliselt maismaa) ja merepiir ja maakond võtab kindlasti enda peale igasuguse piiriülese ohu raskuskeskme. Me ei räägi ainult sõjalisest ohust, vaid ka erinevatest vähem konventsionaalsetest, kuid sisult väga keerulistest ohustsenaariumitest. Olgu see siis pagulaskriis või suurem tehnoloogiline õnnetus Venemaal Leningradi oblastis. Meist mitte väga kaugel asuvad nii Tšornobõli tüüpi Sosnovõi Bori aatomielektrijaam, ohtlikke aineid ladustav ja käitlev Ust-Luga sadam ning nii mõnigi tööstusobjekt, millega seotud riskid mõjutavad otseselt nii meie piirkonna kui ka kogu Eesti turvalisust ja julgeolekut.

Võttes eeltoodut arvesse, on mul riskide maandamiseks ja ennetamiseks väga praktiline ettepanek. Selleks on sisekaitseakadeemia Väike-Maarja väljaõppekeskuse ja eelkõige harjutusväljaku ehk polügooni toomine Ida-Virumaale Olgina piirkonda. Meil on olemas vajalik maa-ala. Lennuvälja rekonstrueerimisplaanide raames valmistatakse ette kommunikatsioone ja muud vajalikku taristut.

Ideaalne asukoht on see ka autodroomile, kuna piirkonna pikad looduslikud sihid ja tasandikud ning endiste kaevanduste künklikud maastikud annavad võimaluse igasuguseks alarm- ja erisõidukitega seotud väljaõppeks nii sisekaitsele kui ka kaitseväele. Meie piirkonnas asuvad ka endised kaevanduslinnakud, millest osa ootavad oma saatust: kas need tuleks lammutada või kasutada neid mingiks muuks otstarbeks. Harjutusväljaku osana saaks seal ellu viia nii eriüksuste väljaõpet kui ka linnalahingute harjutusi. Kõige selle rosinaks on aga sisekaitseakadeemia Narva väljaõppekeskus ja selle majutusvõimalused.

Kahjuks pole seni poliitilistes lubadustes eksisteerinud õppurite hulgad väljaõppekeskuse ruume täitnud. Majutusruumid on pooltühjad, mistõttu on töö lõpetanud ka ilus ja moodne bassein, mis sai koos väljaõppekeskusega valmis.

Millised plussid sellisel otsusel oleksid?
1. Kasutame riigi ressursse otstarbekalt. Tänapäeval on sisekaitseakadeemial üleval pidada neli väljaõppekeskust ja veel ajutiselt Muraste koerte baas. Tuues Väike-Maarja väljaõppekeskuse üle Ida-Virumaale ja kasutades Narva väljaõppekeskuse ruume, vähenevad sisekaitseakadeemia ülalpidamiskulud oma objektidele. Samuti saaks Narva väljaõppekeskust rakendada täisvõimsusel ja tema ülalpidamine oleks igati kvalitatiivne. Kriitikud ütlevad, et Narva on liiga kaugel, kuid kui arvestada raudteeühendust, siis ajalises mõõtmes on vahe tunni piires. Kui õppur heidab enne pilgu Narva väljaõppekeskuse majutusvõimalustele, siis kas tal ongi enam soovi edasi-tagasi rännata.
2. Lisaks kohalike komandode kohalolekule kaasame väljaõppekeskusse inimesi, tehnikat ja oskusi võimalike ohtude maandamiseks ja riskide ennetamiseks. Siinjuures tuleb silmas pidada, et korralikult välja ehitatud harjutusväljak annab võimaluse erinevate siseturvalisuse asutuste koostoimek- ja väljaõppeks.
3. Täidame aastakümnetevanuse Ida-Virumaa sisepoliitilise lubaduse, tuues siseturvalisuse esindajad regioonis rohkem nähtavale. See omakorda tugevdab piirkonnas riigi kohaloleku tunnetust ja valmisolekut päris kriisideks. Riigi siseturvalisuse esindajate kohalolek ei piirduks enam üksnes paraadide ja tankiaktsioonidega, vaid oleks pidev ja argipäevane.

Meie riigil ja ühiskonnal on palju õppida Ukraina sõja käigust, mille eri faase käsitletakse juba ajalooliselt ja mis on aluseks suurele strateegilisele analüüsile. Mariupol oli 2014. aastal Venemaa annekteeritud Ukraina aladele sisuliselt piirilinn.

Ukraina kogemus

Viimastel aastatel panustas Ukraina riik palju, et tugevdada selle linna ja piirkonna siseturvalisust, sealhulgas politsei- ja päästevõimet, elanikkonnakaitset ja kaitsevõimet. Tulemus oli see, et see linn ja piirkond tegid ajalugu, pidades rohkearvulisele Vene vägede agressioonile nii kaua vastu.

Kahjuks ta küll lõpuks langes, aga andis teistele Ukraina piirkondadele eneseohverdusliku võimaluse tugevdada oma vastupanuvõimet. Mõtelgem sellele ka meie, kui oma riigi piirkondlikku sisejulgeolekut üles ehitame.