Eestis vähemalt viimase 20 aasta jooksul kestnud regionaalpoliitika tulemus on palja silmaga nähtav... Tõsi küll, siis, kui te viibite Tallinnas või Harjumaal. Või Tartus. Tasub sõita meie poliitiliste otsuste vastuvõtmise keskusest poolteisesaja kilomeetri kaugusele, kui tekib küsimus: kas ma viibin nüüd ikka Eestis?

Tõepoolest, kogu tänapäevane transpordi taristu, ettevõtluse arendamise võimalused − kõik on koondunud pealinna ja selle lähipiirkonda. Ja mida kaugemale te pealinnast sõidate, seda rohkem küsimusi tekib. Kas riik liigub piirkondade ühtlase arengu poliitikas õiges suunas?

Võtame näiteks Ida-Virumaa − kõik märkimisväärsed investeeringud suunati põlevkivienergeetika päästmisse üha kasvavate ümbritseva keskkonna säilitamise nõuete eest. Või eraldati kiiresti vahendeid kiireloomuliste küsimuste lahendamiseks justkui tulekahju kustutamiseks. Kohalike omavalitsuste taotlusi oma taristu arendamiseks kaaluti alati viimases järjekorras või tehti need otsused vahetult enne valimisi, et uhkeldada valijaskonna ees.

Tänapäevane Tallinna - Narva transiittranspordi koridor on eksisteerinud juba üle 20 aasta ainult paberil. Neljarealine maantee lõpeb Rakvere piirkonnas. Alles sel aastal hakati rääkima vajadusest suurendada raudtee reisijateveo teenust Ida-Virumaa ja Tallinna vahel. Ka küsimusse väikese lennujaama ehitamisest Olginasse suhtub valitsus skeptiliselt ning selle taustal näeme investeeringuid Pärnu lennujaama arendamisse, Tartu lennujaama toetamist. Kõik Ida-Virumaalt tulevad ideed, mis ei puuduta põlevkivisektorit, jäävad läbivaatamisel valitsuses tagaplaanile.

Me räägime Kirde-Eestis kadestamisväärse püsivusega sellest, et piirkonna rahvaarv väheneb noorte lahkumise tõttu kiiresti. Ja mida me saame teha, et noored ei lahkuks Ida-Virumaalt? Kuidas me saame oma inimesi pärast mitmeaastast õppimist Tallinnas või Tartus tagasi tuua, kui nad näevad nende piirkondade arengudünaamika näitel perspektiivide puudumist Ida-Virumaal, kus elukvaliteet on mitu korda madalam kui pealinnas?

Kui paljud Ida-Virumaalt pärit olulised projektid ei ole saanud riigilt toetust? Võtame näiteks Narva-Jõesuu sadamatammi ehitamise. Valitsuse eelmine koosseis jõudis valmisoleku tasemeni, et teha otsus selle projekti jaoks raha eraldamiseks, kuid valitsus muutus ja projekt ei saa toetust isegi vaatamata selle tähtsusele riikliku julgeoleku valdkonnas. Aga mida võiks see Narva-Jõesuu projekt anda, kui see ellu viidaks? See annaks tõuke väikelaevanduse arengule Narva jõe suudmes, uue elu- ja äripiirkonna tekkele sadamatammiga külgneval territooriumil. Ida-Virumaalt võib leida palju selliseid näiteid.

Ma arvan, et riigi kõigil piirkondadel peaks olema võimalus võrdseks arenguks. Eestis peaksid inimesed sõltumata elukohast omama võimalust töötada või tegelda ettevõtlusega, elada tervislikku ja turvalist elu loodusele soodsas puhtas elukeskkonnas, luua pere ja tagada lastele hea haridus, liikuda ja suhelda, osaleda avalikus elus. Selleks peaks riigi toetus olema võrdselt kättesaadav kogu riigis ning riigi ja kohalike omavalitsuste vahelisi suhteid on vaja radikaalselt muuta.

Üks olulisi samme, mida on vaja esmajärjekorras üldse teha, on suunata vähemalt 2/3 Euroopa Liidu toetustest kohaliku ettevõtluse arendamiseks väljaspool Tallinna ja Harjumaad. Selleks tuleks riik jagada kaheks piirkonnaks − Tallinnaks ja Harjumaaks ning ülejäänud territooriumiks −, et siluda toetuste erinevuse tõttu kujunenud lahknevust kahe piirkonna vahel.
Kindlasti on hädavajalik kohalike omavalitsuste võimaluste laiendamine. Ettevõtluse toetamine linnades ja valdades peaks saama kohalike omavalitsuste kohustuseks, kuid selleks, et motiveerida neid selles suunas tegutsema, on äärmiselt hädavajalik muuta maksupoliitikat ja suunata osa ettevõtete tulumaksust kohalike omavalitsuste eelarvetesse.

Samuti on vaja pöörata tähelepanu kohalike omavalitsuste endi professionaalsusele, eelkõige volikogude komisjonidele, mis koosnevad peamiselt linna- või vallavolikogu liikmetest. Tasuks vähendada poliitikute arvu komisjonides, andes võimaluse töös osalemiseks asjaomastele ekspertidele, et parandada tehtud otsuste kvaliteeti.

Samuti on terav ettevõtluse arendamiseks, tootmispiirkondade laiendamiseks või uute elamute ehitamiseks vajalike riigimaade munitsipaliseerimise küsimus. Seda protsessi tuleb lihtsustada, et kohalikud omavalitsused saaksid võimaluse kiiresti ja paindlikult reageerida ettevõtete vajadustele.

Lisaks on vaja kiirendada kohalike omavalitsuste algatatud detailplaneeringute menetlemise protseduuri minimaalselt kolm korda.

Tuleb vaadata üle piirkondades kutseharidusega seotud küsimused, et noored võiksid saada omavalitsuse regionaalarengu programmi raames kohapeal potentsiaalselt vajaliku elukutse. See võimaldab paindlikumalt reageerida muutustele piirkonna majanduses.

Kui viia ellu kõik need vajalikud sammud, suudame võimalikult lühikese ajaga tasakaalustada Eesti arengut, mis mõjutab oluliselt riigi elanike heaolu.